Üllar Huik: pakendimaks ei tee keskkonda grammivõrragi paremaks

Pakendimaksul pole seost keskkonnaeesmärkidega

Pakendilahendused uuenevalt pidevalt, muutuvad nii pakendite kaal kui materjalid. Pole olemas ühtset pakendite registrit, sellise loomine läheks väga aja- ja töömahukaks. Pakendimaksu arvestus kujuneks seega väga kulukaks ning tehniliselt keerukaks. Ettevõtete halduskoormus ning järelvalve korraldus läheksid ebamõistlikult suureks. Pakendite maksustamine kujuneks ühiskonnale oluliselt koormavamaks kui on seda omavahendi tasu.

Juba Maailmapanga analüüs tõi Eesti puhul välja selle, et meie jäätmete ametlik statistika on kehvapoolne. Eri andmeallikad annavad erinevaid ning tihti vastukäivaid tulemusi. Erandiks pole ka plastpakendite turule laskmine. Euroopa riigid arvutavad pakendijäätmete tekkekogust üldiselt lihtsa ja usaldusväärse pakendiaruandluse põhjal, mis on taaskasutusorganisatsioonidel (TKO) olemas, mitmekordselt auditeeritud ning Keskkonnaameti poolt üle kontrollitud.

Eesti ametnikud eelistavad mingil arusaamatul põhjusel aga hoopis teistsugust, kaudsest hinnangust tuletatud plastpakendi jäätmetekke arvestust. Kaudne meetod annab plastijäätmete kohta paraku oluliselt suurema numbri. TKO aruandluse kohaselt lasti 2021. aastal turule 36,5 tuhat tonni plastpakendeid. Vahe kaudse ja otsese meetodi vahel on 13,6 tuhat tonni ehk omavahendi tasu on enam makstud ligi 11 miljonit eurot.