Urve Palo: EL-i direktiiv pole vajalik. Ettevõtted, kes palgalõhe vastu ei võitle, ei saagi olla kuigi edukad

Kohustus maksta võrdväärse töö eest inimestele sama tasu hoolimata nende soost, on ka Eesti seadustes kirjas olnud juba aastakümneid.

Üheksakümnendatel istusid kaks meest, üks soomlane ja teine eestlane, maha, et valida juhti oma harukontorile Riias. Kuna tegu oli ehitusmaterjalide müügiga tegeleva ehk siis meheliku valdkonnaga, otsustati ühel meelel, et otsitakse meessoost juhti. Niisiis, elimineeriti kandidaatide CV-de hulgast naised ja kutsuti vestlusele sõela läbinud meessoost isikud.

Kõik sujus tõrgeteta kuniks sisenes ruumi kandidaat, kes ilmselgelt ei meenutanud meest. Oli hoopis lühikest kasvu õbluke naisterahvas. Eksitus sai juhtuda, sest läti nimed olid härrastele tundmatud ja ekslikult peeti Dace nime mehele kuuluvaks. Viisakate inimestena otsustati kandidaat siiski ära kuulata, mitte ukselt tagasi saata. Ja mida oleks mõistliku olnud ärasaatmise kohta öeldagi?

Loo kulminatsioon on selline, et olles ära kuulanud kõik kandidaadid, otsustas tandem, endalegi suureks üllatuseks, valida üksuse esimeseks juhiks sellesama naisterahva Dace. Ta oli lihtsalt oma oskuste, hariduse ja võimete poolest parim kandidaat. Dacest kujunes väga edukas juht ja ta töötas ettevõttes pikki aastaid.