RAAMATUBLOGI: Saastast tuleb lahti saada, olgu see siis plekk põrandal või jälestusväärne inimene...

Tina Baker, „Puhasta mind patust“, tõlkinud Piret Ruustal, Ühinenud Ajakirjad, 384 lk.

Viimasel ajal on krimiromaanidesse ilmunud koristajad. Õigemini on nad alati olnud – töö vajab ju tegemist ja miks peaks üks elukutse olema kehvem kui teine – aga kõrvaltegelastena, rääkinud maarahva /keelt ja andnud detektiivile olulise vihje, aga ei enamat. Põhjus on lihtne – sajand tagasi S. S. Van Dine’i poolt pandud krimiromaani reeglid ütlevad: teenija ei saa olla mõrvar. Ainult et aeg on edasi läinud ja iidsed reeglid enam ei kehti.

Aastake tagasi avas Freida McFadden oma koduabilise krimisarjaga pandora laeka ehk kergitas lihtrahva detektiivi tasemele ning määras teenijatüdruku, kui nii võib öelda, mängima suurt rolli.

Aga „Puhasta mind patust“... Maria on koristaja, põgenenud eelmisest elust. Suurepärane koristaja. Tal on head kliendid, kes lähevad hinge ning kelle järel ta puhtust hoiab. Saastast tuleb ju lahti saada, olgu see siis plekk põrandal või jälestusväärne naaber või ülemus...

Maria on südamest hea ega soovi tegelikult teha seda, mida teeb, aga kui on vaja puhtust pidada, siis on vaja. Ta ei adu, kes ta on, kuid teab, milleks on võimeline. Kõik toimub kogemata tahtlikult ning mitte vihast ja kättemaksust, vaid lunastusest ja soovist armastatud inimesi kaitsta. Aga need, kelle ta ära „puhastab“, kas märke ei jää? No kuulge... Maria on ju koristaja. Väga hea koristaja.

Eks ta üks... kas just kummaline, aga vinklist väljas raamat ole, aga just see teebki krimkast hea krimka. Ehk siis mõelge tõsiselt, kui koristaja palkate, kas äkki ka teie pole saast. Või vastupidi – kui tahate ellu täielikku puhtust, palgake õige koristaja.