Kalev Stoicescu: olukorras, kus Venemaad ootab tõenäoliselt ees üha raskem aeg, oleks kuritegelik Putinilt ise rahu paluda
(137)
Sõdade lõppfaasi loogika on alati olnud see, et rahu initsiatiiviga tuleb lõpuks välja - kui tuleb - nõrgem pool, kes ei suuda võita ja kellel on karta sõja jätkumisel hullemaid tagajärgi. Sõja lõpetamise läbirääkimistel on tingimuste esitajaks võitja(d), olgu vastas(t)e kaotus totaalne, millele järgneb kapitulatsioon, või osaline.
Putin sõdib, ärpleb, provotseerib, eskaleerib ja karjub, vaatamata trööstitule perspektiivile, mis on nähtavasti ka Moskvale arusaadav, üksnes selleks, et Venemaa ei oleks sunnitud ise rahu paluma. Ta tahab, et vastaspool anuks rahu, mille järel Venemaa esitab oma (esialgsed) tingimused.
Sõja lõppmäng hakkab järgnevatel kuudel selgemalt paistma, kuid praegu on raske ette kujutada, kas analoogiat tuleb otsida näiteks Nõukogude Liidu agressioonist Soome vastu (Talvesõda, 1939-1940), Saksa keisririigi lüüasaamisest Esimeses maailmasõjas või hoopis mingist muust sõjast.
