RAAMATUBLOGI: Millal vajub praegune maailmakord ja kapitalism kokku? „Tulevikuministeeriumi“ hinnangul algab lagunemine aastal 2025

Kim Stanley Robinson, „Tulevikuministeerium“, tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep, Aegraja Kirjastus, 668 lk.

Pole midagi öelda, „Tulevikuministeerium“ on võimas romaan, mis imeb sind hoobilt endasse ning eelkõige just tänu reaalsusele. Et mis hakkab kohe-kohe juhtuma. Kusjuures sündmused saavad alguse aastal 2025. Loodame, et maailma üks jõulisemaid ulmekirjanikke eksis, aga mine sa tea...

Üleüldine kliimasoojenemine saab ühtäkki teoks, India üht kaugemat piirkonda, kuhu turistid tavapäraselt ei satu, tabab kuumalaine, miljonid hukkuvad. Juhtunuks see Calfornias või Itaalias, olnuks tegu katastroofiga. Aga miski enam kui miljardise elanikkonnaga India... Ometi võeti toimunust õppust – äkki tabab tappev kuumalaine ka „tsivilisatsiooni“... Pariisi kliimakokkuleppele allakirjutanud tulevad taaskord kokku, et muuta tulevikku.

Tuldi kokku, räägiti... India süüdistab kõiki, unustades mainimata, et lasi ise kliimaleppe täiega üle. Mõistatav ju – riik oli vaene ning peab tootma elektrit nii kiiresti ja odavalt kui võimalik. Ühesõnaga... Jutustati ja tõdeti (suurte riikide omavahelistest vestlustes), et neid säärane oht ei ähvarda ja kui, siis miljonid ei sure ning mindi sama targalt laiali.

Ent India ei taganenud ning algas segaduste ajastu.

Tõsi, reageeris ka maailm: ÜRO juurde loodi üksus – kõnekeeles Tulevikuministeerium – mis pidi seisma selle eest, et planeet ja inimkond säiliksid. Ehk siis „minister“ Mary Murphy ja India kuumakatastroofis ellu jäänud Frank May asuvad looma uut maailma.

„Tulevikuministeerium“ on ühest küljest kaootiline – ilukirjandus vaheldub lühikeste esseedega, kus kirjeldatakse ühiskonna praegust seisu, tuues välja ebareaalse reaalsuse, mida me justkui ei taju – ent teisalt just vaheldus loob meie ebamäärasest maailmast tervikliku pildi. Samaga annavad esseed väärt infot maailma valitseva ideoloogia olemusest ja ideid, kuidas saaks ühiskonda pisut kohandada, et muuta tsivilisatsioon jätkusuutlikumaks.

Näiteks...

---

21. sajandi algul sai selgeks, et meie planeet ei suuda tagada kõigile läänelikku elatustaset, ja siis sulgusid inimkonna kõige rikkamad oma kindluste müüride varju, ostsid ära valitsused või muutsid nad võimetuks neid korrale kutsuda ning riivistasid oma uksed, et üle elada paremate aegade saabumiseni – ebarealistlik ootus. Selline seis sai kõige optimistlikuma prognoosi järgi vaid kuni nende ja ehk ka nende laste elu lõpuni, ja pärast seda tulgu või veeuputus.

Mõistlik reaktsioon näiliselt lahendamatule probleemile. Tegelikult siiski mitte. Olid olemas teaduslikud tõendid, et kui kõik Maal sisalduvad ressursid jagatakse võrdselt kõigi kaheksa miljardi inimese vahel, läheks kõigil hästi. Neil oleks kõike piisavalt ja teaduslikud tõendid toetasid väga tugevalt väidet, et inimesed, kellel oli kõike piisavalt ja kes olid veendunud, et nende olukord selles osas ei halvene (väga oluline aspekt), olid tervemad ja seega ka õnnelikumad kui rikkad inimesed. Nii et ressursside võrdne jaotamine teeks kokkuvõttes kõigil elu paremaks.

Selle viimase uuringutulemuse peale rikkurid sageli mühatasid põlglikult, aga siis vihastasid ja veetsid unetuid öid, muretsedes oma ihukaitsjate, maksunõustajate ja riski pärast kaotada vara ja reputatsioon. Lühidalt öeldes, sattusid nad oma unepuuduses silmitsi faktiga, et taaskord oli teadusel olnud õigus ja et raha eest ei saa osta tervist, armastust ega õnne.

---

Nähes, et olukord on hull, asub hulk riike jõuliselt rohepöördele, ainult et nende „panus“ süsinikuemissiooni on kõigest 15%. Sestap tõdeb Tulevikuministeerium, et neoliberaalne kapitalism kliimakatastroofi ära ei hoia. Seega oleks vaja revolutsiooni, saati kui maailm radikaliseerub ning kliimaaktivistid – kui nii saab neid nimetada – muutuvad vägivaldseks.

---

Ühel ja samal päeval kukkusid loetud tundide jooksul alla 60 reisilennukit. See juhtus kõikjal maailma eri tüüpi lennukitega, ehkki pärast analüüside läbiviimist sai selgeks, et ebaproportsionaalne hulk neist lennukitest olid olnud era- või ärilennukid ja enamiku allakukkunud kommertslende tegevate lennukite pardal olid olnud valdavalt ärireisijad. Aga kõik need inimesed, süütud inimesed, kes lendasid kõiksugu eri põhjustel, said surma. Hiljem avastati, et kõnealuste lennukite teele olid lennanud parvede kaupa väikeseid droone, mis rikkusid nende mootorid.

---

„Tulevikuministeerium“ annab aimu hetkeolukorrast ning pakub välja lahendusi, mis on küll rajud ja tunduvad vastuvõtmatud, aga ootame ära paar katastroofi, kus hukkuvad miljonid ja vaatame siis. Raamatu spekter on sedavõrd lai (kuid samas ääretult huvipakkuv), et lugeda tuleb mõttega ja loetut läbi mõeldes. Kümnetest novellilaadsetest vinjettidest koosnev romaani annab meile ette ühe nägemuse lähitulevikust ja annaks taevas, et see ei saaks tõeks. Või samas... Ühel hetkel peame planeedi Maa nii või naa jätkusuutlikuks muutma.