Eks ta ole Põhjamaises krimikirjanduses tavaks, et juhtumeid lahendavad mees ja naine – tasakaal peab ju olema. Nii siingi.

Ühe pere elu pööratakse kummuli, kui koolist tuleb kõne, et Lukas, kümnene poiss, on kadunud. Kummaline poiss, keda huvitab pareidoolia – ta näeb suvalistel esemetel näomotiivi. Kui ajakirjanik Heloise Kaldan hoomab Lukase telefonis pilti küüniuksest, siis tal turgatab... Aga väga mitte igatahes on ta ust kuskil näinud.

Heloise tegeleb tähendusliku, kuid samas vastuolulise looga posttraumaatilise stressihäire all kannatavatest sõduritest. Paraku suunavad bossid ta Lukase kadumist uurima. Esmalt pettumus, siis aga rahulolu, sest on niite, mis ühendavad Lukase kadumist stressis sõjameestega.

Politseiuurija Erik Schäfer ei tea sõdurtitest midagi, kuid peab Lukase leidma, vähimagi võimaluse korral eluselt. Ja siin tuleb appi taaskord Heloise.

Niidid hakkavad hargnema. Lukase kooli ümbruses tegutseb kahtlane tüüp, keda lapsed kutsuvad Õunameheks. Kes ta on ja kas ka seotud Lukase kadumisega? Ja siis üks salapärane naine... Ja sõduri likvideerimine... Tume minevik näikse olevat saabunud tänasesse.

Sujuvalt kulgev lugu on sedavõrd põnev, et raamatut väga käest ei saa (kuigi öökirjandus see ei ole) ning lõpp, nagu headel krimkadel ikka, on suurepärane. Samas on loos ka eraelulisi probleeme ja lahendusi neile, sest peategelased on eelkõige inimesed. Seega soovituslik lugemisvara naistele, et kuidas teatud olukordades käituda ja muredest välja tulla, ning meestele teadmaks, kuidas naised teatud olukordades käituvad ja muredest välja tulevad.

Hinne: neli tärni viiest.