RAAMATUBLOGI: Pooleldi luuletaja, pooleldi Rambo
Lee Childi raamatud Jack Reacherist, üksildasest uitajast, kes lahendab probleeme, on pungil traditsioone. Aimad, mis juhtub, kuidas Reacher ühes või teises olukorras reageerib, või kuidas käitub sõbrade ja vaenlastega. Lood on erinevad, aga muster üks. Ehk see ongi, mis köidab? Lugeja tahab turvalisust, mitte tõmblemist.
Muide, kõik Childi raamatud on alguse saanud 1. septembril ja nii aastast 1997, kui telekanalis töö kaotanud britt esmakordselt laua taha istus ja Reacheriga algus tegi – sündis „Killing floor”, eesti keeli „Tapamaja”, mis hoobilt bestselleriks kerkis.
Sealtmaalt alates, 1. septembril, alustab ta uuesti. Raamatul pole algselt pealkirja ega sisu isegi mõtteis. Child lihtsalt hakkab otsast minema ja lõpuks selgub, kuhu ta välja jõuab. Just nagu ta raamatute kangelane Reacher, kes täna ei tea, kus homme on.
Child ei soovi määratleda oma peategelast, keda on kirjeldatud kui pooleldi luuletajat, pooleldi Rambot. Aga ta teab, et Reacher on ka päriselt olemas. Kuskil. Ta on tüüpiline sõdur – endine sõjaväeuurija – kes ei suuda tavaühiskonnaga kohaneda ning elab igavesti justkui armees. Ning kes ei seedi ebaõiglust ega kurja.
Nagu seegi kord. Reacher palgatakse vabastama ebaseadusliku palgasõdurite ettevõtte juhi naist ja last pantvangist, kuid ta leiab, et miski ei klapi. Selle asemel, et töö ära teha ja tasu vastu võtta, tahab Reacher jõuda tuumani, olgu see, milline tahes. Ja alles siis otsustada, kuidas käikuda.
Kui tavaliselt on Reacheri saagad kui mõõga ja mantli lood, siis seekord teeb ta peamiselt detektiivitööd, ent tuleb ette ka kähmlemist, kui pehmelt väljenduda. Aga lõpuks on ikka see tavaline Reacheri stoori, kus õiglus võidutseb.
