Ivo Känd: pensionisüsteemi ideaaliks on surm sadulas

Mees metsast, nimega känd nagu ma olen, nägin sumedal talveööl metsas telgis magades unes luupainajat. Ei, mitte sarvilisi ega ühendatud ürgmehi, vaid töövestlusele saabunud umbes 50-aastast meesterahvast.

Demograafilises olukorras, kus rahvastik vananeb ja maksumaksjate osakaal aina väheneb, tuleb meil kõigil elukaar ümber mõtestada. Praegu on Eesti olukord 1,64 töötajat ühe pensionäri kohta, jätkusuutlik oleks aga kaks töötajat. Otsus siduda pensioniiga oodatava elueaga on samm õiges suunas. Arvestades, et riigi pensionirahad on halvas seisus, tuleks kaaluda veelgi radikaalsemaid samme. 

Üheksakümnendatel uskusime lauldes „maa tuleb täita lastega”, et tulevad peale suured eestlaste põlvkonnad, kes pensioni maksma hakkavad, kuid läks vastupidi. Nooremad põlvkonnad aga usuvad, et nende pensionipõlv saab olema mõnusam, kui nende vanematel. 2017. aasta III kvartalis on Eesti keskmine pension 374,5 eurot kuus, kuid 2050. aastaks kahaneb see number 280 euro peale. Praegu moodustab riiklik pension ligi 40% palgast, tulevikus kahaneb selle osakaal nii, et isegi teisest sambast saadav raha ei suuda seda protsenti 40 peale kergitada. Lisaprobleemi tekitab ühiskonnale veel see, et sotsiaalministeeriumi arvutuste kohaselt jääb 77% eestlaste töötasu allapoole riigi keskmist palka. Palgavaesus tipneb aga pensionieas veelgi suurema vaesusriskiga.