Loomulik reaktsioon on võtta uus Child kätte kohe, kui see on soetatud. Ent kui sind ootab virn lugemata raamatuid, tasub kannatlik olla. Juhtus nõnda, et kaks krimkat järjest ei keerandud vedru üles esimese paarikümne ega ka poolesaja leheküljega. Loed ja loed ega saa muhvigi aru, kes on kes ja mis on mis. Üsna mõttetu kulgemine tundmatus suunas. Aeg on liiga väärtuslik selleks, et lugeda kehva raamatut. John Grisham, muide, pani viimases romaanis „Camino saar” tegelased vaidlema selle üle, palju anda kirjanikule armuaega enne, kui tema teos kõrvale visata – kas 50 või 100 lehekülge, aga eks see ole igaühe puhul personaalne.

Kui sul on kaks kogemust all, siis kolmandat ei sooviks. Mistap oligi õige aeg lahti lüüa „61 tundi”. Sellega pole muret – kahe leheküljega oled raamatus sees nagu köidikuga, millest ei vabane enne, kui raamatu päramine lause vastu tuleb. Või tegelikult... Antud juhul tõttab Reacheri fänn pärast stoori lõppu Wikipediasse uurimaks, et ega ometi...

Niisiis hulgub Reacher – endine sõjaväepolitseinik ja 110. eriüksuse ülem – talle tavapärasel moel Ameerikas ringi. Ta on saanud küüti pensionäre ekskursioonile transportivas bussis, mis Lõuna-Dakota väikelinna lähistel lumetormi ajal avarii teeb. Täpselt 61. tundi enne seda, kui see juhtus.

Nagu öeldud, on Reacher enesele tahtmatult probleemide lahendaja. Ja Boltoni linnakesel on probleem – väärikas vanadaam nägi pealt narkootikumide vahendamist ja leiab, et käituks valesti, kui ei läheks kohtusse tunnistusi andma.

- - -

1700 miili lõuna pool, saja miili kaugusel Ciudad de Mexicost, müüriga ümbritsetud suures majas kinnitas Plato keha, nautides otse Argentinast toodud ribitükki. Plato pani kahvli ja noa käest ning tupsutas huuli suure valge salvrätiga. Haaras mobiiltelefoni ja vajutas kaks korda rohelist nuppu, et leida viimane vastu võetud kõne. Kuulnud vastust ütles Plato: „Meil pole vaja oodata. Saada mees kohale ja koksake tunnistaja ära.”

- - -

Reacheri fännid aimavad, kuidas lugu edasi hargneb. Need, kes veel fännid pole, saavad selleks suure tõenäosusega, kui „61 tundi” läbi loevad, misjärel võtavad nad üsna kindlat ette kogu Childi alates esimesest maakeelde tõlgitust mis oli „Külaline”, ning ka kõik järgnevad.

Too „Külaline” sai valitud 2007. aasta parimaks eesti keeles ilmunud krimiraamatuks ning põhjendus kõlas: „Tühja sest, et Childi raamatud, kus peategelaseks üksildane uitaja, endine palgasõdur Jack Reacher, troonivad USA edetabelite tipus. Ookeanitagused ei lähe siinmail alati peale, aga seekord küll. Põhjus ehk selles, et Child on pärit Inglismaalt? Või ehk Reacher on mõneti nii kuradima eestlaslik – distantsihoidev, isepäine, jonnakas. Teisalt taas on Reacher, paberite järgi ei keegi, eestlaste vastand. Ta ei ihka püsivat kodu, vaid elab kõikjal, hambahari taskus. Tema aadress on USA. Kui veel lisada "Külalise" süžee ja lõpplahendus, mis on viimaste aastate parim, andes ka Agatha Christie kujuteldamatutele puäntidele silmad ette, pole aasta esikrimkas kahtlust.”

Praegu, tuleb tunnistada, on „61 tundi”, mida võib pidada parimaks Reacheri looks, tõsine kandidaat 2019. aasta krimkaks.