RAAMATUBLOGI: Meisterlik segu seksist, vägivallast, relvakonfliktidest, pettustest ja kättemaksust
Lugedes kuulsate ja kummaliste arvamusi tänavu ilmunud kirjandusteoste kohta, kumab vastu vaid kõrgkultuur. Nojah, kes julgeb avalikkusele välja öelda, et hea raamatuaasta oli, palju väärt põnevikke ja kaks Lee Childi.
Kaks eestikeelset Childi aastas tähendab seda, et tasapisi hakkame olevikule järele jõudma, sest üksikust uitajast probleemidelahendaja – see väljendab ehk kõige paremini peategelase olemust – Jack Reacheri lugusid ilmub originaalis aastas üks. Ehk siis 23 aastat järjepanu on Child septembrikuu esimesel päeval istunud laua taha, eest tühjad paberilehed, ja asunud välja mõtlema, mida Reacher seekord ette võtta võiks.
Tuleb tunnistada, et „Veenja” peegeldab Reacheri – kes veel ei tea, siis on tegu endise sõjaväepolitseinikuga, kel pikkus kahe meetri alla, laiust umbes sama palju ning võitlusvõimet rohkem kui Rambol – tumedamat poolt, kuid samas ka heledamat. Ehk siis kunagise kolleegi mõrvar kaob siitilmast vägagi jõhkra aktsiooni käigus (ja veel mõni, kes ei mõista, et Reacheriga ei plõksita), kuid ülejäänud pahad jäetakse politseile käsitleda.
Kriitikud on kiitnud raamatu avangut, mis tõesti üllatab – näib, et Reacher on hulluks läinud, kui temast saab politseinikutapja. Õnneks on mees täie mõistuse juures ja lööb kaasa peenes mängus, aidates FBI seltskonda. Washington Post kirjeldab „Veenjat” kui meisterlikult kokkukirjutatud segu seksist, vägivallast, sadismist, relvakonfliktidest, spioneerimisest, kättemaksust, pettustest ja katkematust põnevusest , kus leidub olukordi, mida on raske alla neelata, kuid mis kokku tähendab siiski suurepärast lugemist. Nii ongi.
Peen mäng tähendab seda, et Reacher asub kurikaela teenistusse eesmärgiga üles leida FBI agent, kuid peamine on tema jaoks kätte saada tüüp, kes tappis kümme aastat tagasi ta kolleegi.
Nagu eelnevatelgi kordadel on öeldud – Reacheri fännid aimavad juba ette mis juhtuma hakkab ja taaskord nad ei eksi.
