RAAMATUBLOGI: Õnnesoovimesul! Ehk kolm päeva ellujäämiseni
Kui mullune krimka-aasta tõi palju tugevaid keskmikke ja vähe sära, siis tänavu on lettidele ilmunud juba sedavõrd mitu pärlit, et parima valimine kujuneb keeruliseks. Viimati tuli püsti tõusta ja aplodeerida raamatule „Õnnesoovimesul”.
Anders Roslund koos Börge Hellströmiga ja nende loodud kriminaalkomissar Ewert Grens on olnud krimiromaanide maailmas suured tegijad ning iga nende raamat, mis paljastab kaasaegse maailma kurjust, kuulub väärtkirjanduse hulka. Pole üllatus, et Roslund ja Hellström on ainsana pälvinud siinkirjutajalt kaks aasta parima krimka tiitlit – „Hoiukapp 21” (2001) ja „Kolm minutit” (2017).
Kolm aastat tagasi läks Hellström Hadese kuningriiki. Roslund esimene üksi kirjutatud romaan, tunamullu ilmunud „Kolm tundi”, oli tõele au andes pisut ebalev. Midagi tundus olevat puudu.
Selgituseks: niinimetatud kolme ajaühiku raamatud kuuluvad ühtsesse sarja, mille peategelaseks on infiltreeruja Piet Hoffman, kes saab äravatel hetkedel abi üksikult – ta põhjustas õnnetu juhuse läbi ise oma naise vigastuse, hääbumise ja surma – ning vanalt, aga mitte veel väsinud Grensilt.
„Kolm sekundit” räägib Ida-Euroopa narkomaffia kõrval sellest, kuidas Rootsi riik käitub oma agentidega, kes on imbunud kurjategijate maailma, ent kelle elu ei maksa sentigi, kui teisele kaalukausile paigutub politsei maine.
„Kolm minutit” liigub kuritegevuse lätetel ehk Kolumbia narkotööstuse mail. Ehk nagu Grens raamatus ütleb: „Uimastid ei ole mitte ainult kogu kuritegevuse, vaid kogu meie ühiskonnakorralduse taga! Kui sa sellele mõtlema hakkad, kas inimesed isegi üldse tahavad sellele kõigele lõppu teha? Kui tagajärjed pakuvad nii paljudele elatise?“
„Kolm tundi”. Hoffmann on perega tagasi Rootsis ja töötab Aafrikas abisaadetiste turvajana. Samal ajal leitakse Stockholmi surnukuuridest sinna ootamatult ilmunud tundmatuid laipu. See, mille asja uurima asunud Grens peagi avastab, on ebainimlik – surnud pagulased, paadipõgenikud, kelle väärtus langeb nulli hetkel, kui nad on ülevedajatele raha ära maksnud.
Ja nüüd kolm päeva. Olgu siinkohal öeldud, et Roslund on taas oma parimas vormis, justkui annaks Hellström pilve piirilt talle abi ja nõu. Seesama, justkui kahasse kirjutatud, briljantne teos, kust pole midagi puudu ega midagi ülearu, selge tekst, katkematu pinge, suurepärased tegelased ning Hoffman ja Grens oma sõiduvees.
Siinkohal tuleb öelda, et viimase maakeeli ilmunud Hoffmani-Grensi raamatu pealkiri ei sisalda ajamäärust, see on siinkirjutaja poolt meelevaldselt lisatud, et tekitada järjepidevus.
„Õnnesoovimesul, õnnesoovimesul,” laulis äsja viieseks saanud Zana, kui Grens ta sülle võttis ning kodust minema viis. Kolm päeva tagasi oli keegi mõrvanud keset sünnipäevapidustusi – viis küünalt oli tordilt just ära puhutud – Zana perekonna: isa, ema, õe ja venna. Pisipiiga peab kolm päeva viibima laipadega ühes toas, kuni Grens ta päästab.
Aastad lähevad, kui keegi hakkab Rootsis mõrvama relvaärikaid. Ja siis saab Hoffman teada, et tema kui infiltreeruja andmed on ülimalt turvalisest seifist kadunud – keegi politsei kõrgeimast juhtkonnast on vaenlase poolel – ning moonutatud hääl telefonis kuulutab: kui ta ei alusta sõda Rootsi relvakaubitsejate vahel, lähetatakse andmed kurjategijatele ning Hoffman ja ta pere on määratud hukule.
Kell hakkab tiksuma. Hoffman peab infiltreeruma relvakaubitsejate sekka ja Grens välja uurima, kes on andmete lekitamise taga. Aega on kolm päeva.
