Olla kaksteist aastat igapäevaselt lähisuhtevägivalla teemas loov ja lahenduskeskne, ei ole see enam väljakutse, vaid jätkuv võimalus. Just seda võimalust - laiapõhjaliseks abi andmiseks Eesti riigis - nägin ma kohtudes esimeste abivajajatega Pärnu naiste tugikeskuses.
Perevägivald ei ole ainult ühe kitsa sihtrühma probleem, nagu paljudel puhkudel arvatakse. Ka vägivalla vormid arenevad koos ühiskonna arengutega. Inimesed võivad vägivalla eri vormidega kokku puutuda kogu elukaare jooksul sõltumata vanusest, taustast ja erivajadustest. Vägivald ühe inimese suunas mõjutab ohvrit ja vägivallatsejat ja teisi pereliikmeid, lähikondseid ning ühiskonda laiemalt.
Statistika järgi 2020. aastal perevägivalla kuritegude arvu kasv peatus, olles aasta-aastalt olnud kasvutrendis. Numbrid on sellegipoolest jätkuvalt liiga suured. Eelmisel aastal registreeriti 3987 perevägivalla kuritegu, mis on võrreldes 2019. aastaga 3% vähem. 84% perevägivalla kuritegudest oli kehaline väärkohtlemine. /Kuritegevus Eestis 2020/.
Vägivald on kulukas ühele väikesele riigile. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi poolt läbiviidud uuringus selgus, et aastas perevägivalla summaarseks kuluks on 116,5 miljonit eurot. Siin on koht analüüsiks ja kokkuhoiuks. Mitte olemasolevate kulude ärajätmisel, vaid kuidas toimida riigina nii, et perevägivalla all kannatajaid oleks vähem, vägivaldses peresuhtes olemise aeg oleks lühem ja tagajärjed leebemad.
Perevägivalla vähendamiseks tuleb esmalt teadvustada vägivallaprobleemi olemasolu. Meil on statistika tõestamaks seda probleemi, ellujääjad, kes räägivad avalikult oma nime ja näoga elust vägivaldses suhtes, vägivaldse käitumise eest karistust kandvad isikud. Meil Eestis on inimesi, kes kannatavad igapäevaselt perevägivalla all. Meil on perevägivallaprobleem.
Ennetus vähendab perevägivalda
Üks kindel lahendus on vägivalla vähendamiseks on tark rahvas, kes oskab vägivalda ära tunda, teab kuidas sekkuda ning ohvrikeskset lahendust pakkuda. Siin on palju võimalusi ja väljakutseid nii riigil, ametkondadel, vabaühendustel kui ka igal kodanikul.
Kui autod 19. sajandil teedele ilmusid, siis õppis inimene ohtu ära tundma ja autodega koos eksisteerima nii, et mõlemad osapooled terveks jäävad. Sama tuleb ka teha peresuhetes. Vägivaldse poole käitumise ohumärgid on kirjeldatud ja internetis leitavad ainult ühe hiirekliki kaugusel. Need on lihtsad ja mõistetavad. Ohumärgid paarisuhtes peavad olema selged igale kodanikule nagu liikluseeskirjad autojuhile ja jalakäijale. Õpime neid siis tundma juba koolis, erialaõpingutes ja kasvõi kogu elu.
Vägivallaennetuse potentsiaal seisneb vajaliku hariduse andmises eelkõige lastele ja noortele ja sealt edasi kõigile elanikkonna gruppidele.
Julgen öelda, et täna veel paljud ohvriga esmatasandil kokkupuutuvad ametnikud (sotsiaaltöötajad, meedikud, politsei, lastekaitse, jne.) ei oska ära tunda vägivaldses suhtes oleva ohvri ja vägivallatseja käitumist. Järjepidevad ja süsteemsed koolitused esmatasandi spetsialistile tagavad kannatanule hooliva kohtlemise abiandmisel ja julgustavad abivajajaid astuma järgmisi samme.
Info kättesaadavus
Järgmiste sammude astumisel on oluline anda abivajajale õiglast ja ausat infot erinevate abiorganisatsioonide ja neis pakutavate teenuste kohta. Inimene peab teadma, mis teda ees ootab, kui väljub vägivaldsest suhtest ja saab tagasi vastutuse oma elu eest. Ühed ja samad organisatsioonid pakuvad piirkonniti erinevaid teenuseid. Näiteks Pärnu naiste tugikeskuses on lisaks nõustamisteenusele veel loovtegevused ja teraapiad, AHHaa-meetod, sihtgrupile suunatud ühistegevused, avalikkusele suunatud koolitused. Kõik selleks, et vägivaldsest suhtest väljujal oleks pehmem maanduda oma iseseisvas elus.
Isegi perevägivalla teemas ei saa me vaadata mööda interneti kättesaadvusest igas Eestimaa külas, sest enamus olulist teavet on internetis.
Fookus paika
Täna on ühiskonnas teravik enamasti ohvri suunas ja ikka esimesena otsitakse põhjusi ohvri käitumises. Levinud müüdid - purjus naine, lühike seelik - ei ole kuhugi kadunud. Teame ju tegelikult, et vägivald on alati vägivalla sooritaja vastutus. Vägivallatsejad peavad lõpuks hakkama võtma vastutust enda vägivaldse käitumise ja sellest loobumise eest. Vägivallatseja fookusesse toomine aitab vägivalla olemusele jõulisema sisu anda ja seeläbi ühiskonnas ka hoiakuid muuta. Palju sõltub sellest, kuidas me kodanikena igapäevaselt räägime ja oma sõnumit edastame. Kõrv on harjunud kuulma väljendit, et naine sai peksa. Muudame fookust ja räägime ausalt, et mees peksis naist. Kui räägime, et naine on vägivalla ohver, siis muudame fookust ja ütleme ausalt, et mees on vägivaldne. Perevägivalda ei ole võimalik otsustavalt pidurdada, kui sellesse suhtutakse leebelt ja mõistvalt.
Tähelepanu keskmesse tuleb tuua ohver, tema kannatused, vajadused ja probleemid. Eesti õigusmõistmine kontsentreerub valdavalt kurjategijale, tema süü tõestamisele, õiguste kaitsmisele jne. Ohvrikesksel lähenemisel on aga esmane ohvri kiire abistamine, tema nõustamine ja vägivallatseja isoleerimine.
Kui riik läbi oma tegemiste ja sõnastuste ütleb julgelt välja, et vägivalla eest vastutab alati selle toimepanija, siis selline mõttemuutus annab vägivallale õiglase hinnangu ja me oleme teinud ühe pika sammu vägivallavabama elu suunas.
Vägivalda taunivad hoiakud on visad kaduma. Siin aitavad kaasa erinevad kampaaniad. Alati ei ole selleks vajagi palju raha, vaid ainult nutikust. Oleme Pärnu naiste tugikeskusega korraldanud "Tühja taldriku", "Suukorvi", "Mina" ja "Vägivald kasvab vaikuses" kampaaniad, mis on läbiviidud olematu eelarvega. Tahtmist ja loovust on vaid vaja. Eriti kõnekas ja tõhus oli 2020. aasta novembris sotsiaalmeedias levinud kampaania "Mina murran vaikuse", kus ellujääjad oma nime ja näoga ning otsese silmside kaudu oma foto taustal sõnumit edastavad. Endised ohvrid teavad, mis sihtgruppi kõnetab. Nende sõnumi järjepideva edastamisega saame kõige tõhusamalt selgitada vägivalla olemust, tagajärgi ning ärahoidmise vajadust.
Eesti riik on tänaseks palju teinud, et kaitsta perevägivalla all kannatajaid ja loonud süsteeme vägivalla kaotamise ja abiandmise suunas. Parem võiks olla koostöö erinevate ametkondade vahel ja teenuse osutajaid võiks olla rohkem. See ongi see koht ja võimalus, kus mina näen, kui palju saab teha veel teha inimeste heaks, kes soovivad väljuda vägivaldsest suhtest ja alustada taas enda elu juhtimist. Tuleb olla ise loov, lahenduskeskne ja pühendunud.
