RAAMATUBLOGI: Kas külmking ehk surnu ringijalutav hing on päriselt olemas?
(1)
Katrin Pauts on pärast pisukest eemalolekut tegemas taas seda, milleks jumal ta loonud – vahepealne põige muu kirjanduse manu on tore küll, aga kes siis maarahvale häid krimkasid pakub?
Mõistagi viib Pauts uue raamatu tegevuse saarele ja vürtsitab lugu müstikaga. Või on külmking päriselt olemas? Igatahes on teda nähtud, ja just saartel. Rahvausunditeadlane Marju Kõivupuu arvab, et mitte surnu hing ei jaluta külmkingana ringi, vaid tegu on ilmastikunähtuse või valguspeegeldusena, kuigi teatud paigus esinevat kohtumisi salapäraste tegelastega rohkem.
Külmking on niisiis surnu hing, kes ei ole rahu saanud ja käib end mingil põhjusel näitamas. Sellisel hingel on elus jäänud mõni asi lõpetamata või on tema viimane soov jäänud täitmata ja ta tahab elavatele midagi öelda.
Aga jah, noor miilits Aleksander ehk Sass Saareste saadetakse kodusaarele uurima arvukaid põlenguid. Just miilits, sest raamatu tegevus on viidud kaheksakümnendatesse Nõukogude Eesti aega, sest, nagu Pauts selgitab, aitab see luua parema kontakti kõhedusega, mille keskel ta üles kasvas – kuuldud lood süütamistest ja tapmistest teevad ikka lapse ärevaks ning külmking lisab hirmu. „Külmking on tont, keda päriselt kartsin. Huhh! Ootamatu jäise õhu pahvakas, mis sind suvistel jalutuskäikudel vahel ehmatab, vot see ta ongi!”
Viia sündmused aega, mil Maarjamaal ehitati kangelaslikult kommunismi, pole sugugi halb mõte. Pauts kirjeldab toonast elu ja inimesi äärmiselt autentselt ning lugejalgi tekib äratundmisrõõm või kurbus.
Samuti avab Pauts kenasti saarerahva olemuse – inimesed jagunevad omadeks ja massakateks ehk mandrirahvaks, kel pole asjadest õiget aimu. Aga kogukondlikkus ja võõraste tõrjumine pole siinmail pelgalt saarlastele omane.
Kui raamatu kriminaalsusest rääkida, siis siin ei ole mingit müstikat, maju põletab ja inimesi tapab ikka luust ja lihast tegelane, mitte külmking. Kusjuures mõrvar, kes Sassi ema tapab ja teda ennastki teise ilma saata soovib, on üsna varsti selge, aga see ei kahanda loo väärtus vähimatki. Kuusjuures saarel toimunud süütamised ja mõrvad pole ses raamatus ainsad, sest Pautsil meeldib verd pritsida.
Võiks öelda, et „Külmakingauurija” on rahvakrimka. Lihtne, selge, põnev, ilma liiga keeruliste käikudeta ning äratuntava õhkkonna ja tegelastega, kellesarnaseid kohtad iga päev. Ehk siis ehe Eestimaa elu anno 1980+.
