RAAMATUBLOGI: Proua Maigret ehk iga eduka mehe kõrval on tark naine
Aasta 2021 kinkis meile kolm komissar Maigret’ raamatut ja on seega igati korda läinud. Eks igaühel ole oma kiiks ja siinkirjutajal väljendub see armastuses Maigret’ vastu. Mõni aasta tagasi Leningradis (või on see nüüd Peterburi?) käies ja astudes, nagu ikka, raamatukauplusse Dom Knigi, lõi Maigret’ kogutud teoste riiulitäis pulsi üles – kõik 75 romaani ja 28 lühijuttu üheskoos. Aga jäid soetamata, sest lootus, et ükskord saab kollektsiooni ka maakeeles kokku, elas hinges.
Proua ehk madaam Maigret (tema eesnimi on Louise, aga seda kasutab abikaasa harva) paneb kana tulele, sest komissar hindab head sööki, ja läheb hambaarstile. Ta ootab vastuvõtuaega hiirekõrvus põõsastega pargis, kui valges kübaras daam palub oma pojal pilku peal hoida, kui ta hetkeks ära käib. Hetk kestab kaks tundi ja kana kõrbeb põhja.
Komissar Maigret’l on oma asi ajada. Keegi saatis politseisse vihje, et kuulus raamatuköitja olla põletanud keskkütteahjus laipa. Ja ongi nii – tema ahjust leitakse kaks hammast ja riidekapist tumesinine vereplekkidega ülikond. Köitja härra Steuvels ei tea midagi ei hammastest ega ülikonnast, veel vähem laibast, mida olevat põletatud.
Niisiis jookseb juurdlus ummikusse, pole surnukeha, asitõendeid ega midagi, küll aga asub härra Steuvelsi kaitsja ajakirjanduses Maigret’d ründama.
Georges Simenon maalib, nagu ikka, suurepärase pildi nii Pariisist – on aasta 1950 – ja toonasest politseitööst, paigutades legendaarse Maigret’ ümber värvikaid inimesi. Aga lahendust ei paista.
Nagu räägitakse, on iga eduka mehe kõrval suurepärane naine, ja on siingi. Lõpuks on proua Maigret – igati oma abikaasa vääriline daam – see, kes otsustava niidiotsa kätte annab.
Simenon ei soovi kaasata lugejat kuritöö lahendamisse, vaid paigutab ta teadlikult kõrvaltvaataja rolli. Mis on igati õige, sest Maigret’le pole saladuste lahendamisel vastast ning võimalus jälgida tema tööd on suur au ja privileeg.
