RAAMATUBLOGI: Kevadine Pariis ja Maigret’ hinge painav surnu
Kirjastus Pegasus astus väärika sammu, mille peale aplodeerivad kõik krimikirjanduse fännid, asudes avaldama legendaarse Georges Simenone teoseid veelgi legendaarsemast komissar Maigret’st. Kaks esimest raamatut on ilmunud ning nende valik tundub olevat igati õige. Esimene – „Härra Gallet’ surm” – on pärit Simenoni varasemast loomingust, kirjutatud aastal 1931, „Maigret ja tema surnu” seevastu veidi hilisemast perioodist (1948). Lugedes neid teineteise järel, võib hoomata, kuidas Simenon areneb ning loob tasapisi kaasaegse krimikirjanduse alusmüüri.
Vaid ühe krimikirjaniku teoseid on müüdud rohkem, kui Simenoni omi – esinumber on mõistagi Agatha Christie. Ent just Simenon tõi krimkadesse inimhinge, mis jäi sinna igavesti.
Christie loodud detektiivid miss Marple ja Hercule Poirot pole iial ühtki ohvrit sedavõrd südamesse võtnud kui Maigret, kellele mitmeid kordi helistab põgenev härrasmees väites, et peagi ta tapetakse ja paludes abi. Paraku leitakse helistaja peagi elutuna, heidetuna autost Concorde’i väljakule. Temast saab Maigret’ hinge painav surnu.
Siitmaalt Maigret rahu ei saa. Tema surnu. Tuleb leida, kes ta tappis ja miks. Alustada pikka rännakut, tehes väikseid samme ehk leides kõikjalt vihjeid, mida näeb vaid tema.
Ses loos on üheks peategelaseks kevadine Pariis, mis avaneb kogu oma ilus ja valus ning tekitades noir’ õhkkonna. Kild siit, kild sealt ning Maigret jõuab tasahilju oma tööd tehes lõpplahenduseni, paljastades märksa suurema kuriteo, mida on üritanud lahendada vaat, et kogu Prantsuse politsei kogukond. Ent selleks peab ta elama sisemuses oma surnu endist elu ning see annab tekstile erilise sügavuse. Et jõuda tõeni, tuleb leida vastused küsimustele: miks tapeti lihtne, mitte millegagi silma paistev mees ja miks ei varjatud tapatööd, vaid toodi laip Pariisi keskmesse? Alles siis, kui ilmnevad seosed, mida võib märgata vaid Maigret, jõutakse lahenduseni.
Kirjandusteadlased – jah, Simenoni kriminaalromaane peetakse väärtkirjanduseks – on leidnud raamatus „Maigret’ ja tema surnu” paralleele Emile Zola, Jean-Paul Satre ja Albert Camus’ loominguga, kui Maigret arutab eksistentsiaalsete probleemide üle. Aga filosoofia ei tüki esile ning kokkuvõttes on see raamat lihtsalt üks suurepärane mõrvalugu.
