Kahemeetrine Sander vinnab end oma tillukesest autost välja, et tutvustada naabri peret.

Lagunenud trepikojas tuleb liikuda kobamisi ja taskulambiga. Viimati nägin nii hullus olukorras kortermaja Kiievi magalas, Eestis vist eelmisel sajandil.

Sees tervitab meid kenade näojoonte, ent räsitud olekuga perenaine Katrin (39), üks neist sadadest Eesti emadest, kes on õppinud rääkima ja naeratama nii, et hambad ei paista. 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid