"Enne seda, kui täielikult kokku kukkusin, varjasin mõistagi kõigi eest, mis minuga toimus. Ainult minu tollane elukaaslane teadis sellest ja ta toetas mind igati, kuid ma polnud valmis muutuma. Ma polnud valmis enda hirmudele otsa vaatama – ma ei saanud mõistusega aru, kui suur probleem mul tegelikult oli. Ma ei söönud tol ajal teistega koos ja muidugi varjasin oksendamist. Kõik oma luukered lükkasin kappi. Ebakindlustunde surusin pidutsedes ja kõiksugu meelemürke tarbides maha. Mida muud seal klubides tehakse, kui maandatakse metsiku pidutsemise nime alla oma suuri sisepingeid. Aga ega enne saa ju aru, kui äärmuses ära käid, näitas minu kogemus.

See päev, kui kõik juhtus, tundus esialgu täiesti tavaline. Õhtul läksime välja, ma ei saanud millestki aru, et minu kurnatud organismi jaoks oli kätte jõudnud kriitiline piir. Pidu nagu pidu ikka – minu jaoks. Ootamatult tekkisid mul krambid..."

Avalehele
Loe veel: