Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert (olgugi teatraalne), aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.
Kas 180-aastasel Lydia Koidulal ja tema näidendite tegelastel on midagi teravat öelda meie kaasaja kohta?
Kriitikute hinnangul oli sel teatrisuvel võrreldes eelmisega säravaid tähti vähe.
Jaune Kimmeli lavastatud „Ottõ“ on nagu rahusaar, kus teatrisuvele kriips alla tõmmata.
Türil etenduv muusikal „Marcella“ näitab, et Eestis kasvab peale noori tegijaid, kes teevad oma asja hingega ega karda tundmatus kohas vette hüpata.
ARVUSTUS | Jumal andestab, aga kuidas on luust ja lihast vennaga?
McDonagh' „Üksildase lääne“ arvustus
Onu Bella oli midagi enamat kui „Ma võtsin viina“, ent Draamateatri suveuuslavastuses jääb Igor Maasiku vastuoluline olemus avamata.
Lavastuse „Kui palju maksab mees?“ sisu võtab kokku lühitutvustus: tegu on looga, kus mees peab valima kahe talle kalli naise vahel. Mängu vürtsitab ka skandaalne pakkumine, millest on raske ära öelda.
ARVUSTUS | Kahekordne kohtumine minevikuga (4)
Kinoteatri lavastuse „Kohver“ arvustusÄraminekutest ja lahkumistest rääkiva „Kohvri“ loomiseks leidis Kinoteater Sõmera kujul kohasümboolse paiga.
Mustal Kastil, Janek Savolainenil ja Katrin Pärnal fantaasiast puudu ei tule. Ühisloomes sündinud „Luikede järved“ on sellest päris hea näide.
Jan Kausi ja Mihkel Kohava mõtete põhjal sündinud „Metuusala“ on mõnusalt aeglane teater. Annab veel koduteelgi mäluda.
„Ada. Rääkimata lugu“ kuulub nende lähimineviku „rääkimata lugude“ hulka, mida eesti publikul on vajadus kuulata-vaadata. Lugusid, mis räägivad ühtlasi või ennekõike ajastust ja meist endist.
Leevaku küla rahvas on saanud hakkama tõesti märkimisväärse asjaga: publik otsib mõnele „Leevaku kullakaevuri“ etendusele pileteid tikutulega.
Kuressaare teatri lavastus „Külm supp“ on suviseks teatrielamuseks lihtne, aga täiesti maitsev nagu ka külm supp suvisel toidulaual.
ARVUSTUS | Traagiline triangel ja olematu orkester. „Dissonantsed“ balansseerib ängi ja teraapia noateral
Elmo Nüganeni uue lavastuse arvustus
„Issanda teener“ on „eluline draama pastor Vello Salumi jaoks pöördelisest 1980. aastast koos elava muusika ja lauludega“. Laval rullub lahti ühe Nõukogude Eesti maapastori ellujäämise lugu.
Jõgeva Linna Teatri suvelavastust „Leenane’i kaunitar“ võib vaadata kui tragikomöödiat. Lugu ise on pigem traagiline.
Kuna ma ei tea, kuidas sinuni jõuda, ei jää mul muud üle, kui see kiri avaldada. Kirjutan sulle Saueaugult, kus eile (14. juulil – toim) oli esietendus.
ARVUSTUS | Kotka tee taeva all. Selle lavastusega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka (5)
Pole vist midagi ägedamat, kui ühe lavastuse etenduste selline mõju publikule, et nad hakkavad pärast etenduse vaatamist nägema seda, mis toimub taevas. Saueaugu „Kotka tee taeva all“ seda teeb ning sellega astub Priit Põldma Eesti suurte lavastajate sekka.
ARVUSTUS | Perekonna saladused ja valed tulevad päevavalgele. Majakavahi tütred ja nende elukarid (2)
Kes tahab end lihtsalt ühest suveteatri loost ja tuttavalt heade näitlejannade mängust kanda lasta, saab „Majakavahi tüdrukutest“ toeka elamuse.
Vahel kipuvad naised meestes lõputult urgitsema, andmata endale aru, et tulemuseks võib olla see, mida nad tegelikult kuulda ei taha.
Kõhe, jube ja hirmus! Kellerteatri „Ja ei jäänud teda ka“ vaataja saab need emotsioonid kätte.
ARVUSTUS | Väga hea, et laval ei üritata mängida korvpalli. „Korvpall on saatanast“ avab igipõlist vastasseisu (8)
Kas meeskond on ikka meeskond või on see kamp egodest pungil ja põlvkondadevahelist võitlust pidavaid mehi?
Tartu Linnateatri suvelavastuse „Oh jumal“ sisu on tähenduslikult ja filosoofiliselt väga intensiivne. Laval toimuva psühhoteraapiaseansi jooksul kerkivad esile küsimused, mida on ilmselt oma elu jooksul esitanud paljud inimesed.
ARVUSTUS | „Ääremaal“. Lootusrikka lõpuga lavastus Siibri küla viimaste vaeste elust
Urmas Lennuki uue lavastuse arvustusSuvelavastus „Ääremaal“ on autori ja lavastaja Urmas Lennuki sõnul võluv emotsioonide liftisõit suurlinna pilvelõhkujatest kartulivagude vahele.
ARVUSTUS | Enesetapjate tango. „Sünnipäevapidu“ peegeldab meie aega, mil Euroopa on täis elektrit (2)
Harold Pinteri „Sünnipäevapidu“ lavastades on Alo Kõrve peenelt ja täpselt tabanud meie ajastu õhkkonda – rahutust ja ebastabiilsust.
ARVUSTUS | Iga punkti kohal on kõverik ja iga tõde on poolik. Ootamatult ühiskonnakriitilise lõpuga lavastus
Ionesco „Õppetunni“ arvustusEugène Ionesco „Õppetunni“ puhul ilmneb lavastaja Priit Strandbergi tugevus ehk näitlejatöö esiletõstmine.
ARVUSTUS | „Kolmekesi kahevahel“ sobib hästi just suvelavastuseks, kuid sisaldab ka sügavamaid allhoovusi (4)
Komöödia „Kolmekesi kahevahel“ pealispinnal on jämeda pintsliga koomika, kuid kes tahab kaevuda pealispinna alla, leiab lavastusest allhoovuse filosoofiast teoloogiasse.
ARVUSTUS | Perspektiivikad rännakud Paide ja Tartu ajalabürintides
Kahe rännaklavastuse arvustusVaikusesse sumbunud Paide keskväljak ja müstiliste soppidega Ülejõe aitavad rännaklavastustega oluliselt kaasa iga osaleja arusaamade avardumisele.
Luuleline lavastus ,,Naiste tuum, meeste kuub“ sobib vaatajale, kes ennast eesti (nais)luules veel koduselt ei tunne. Siit saab esimese armastuse tunde, mis innustab edasi uurima, süvenema ja looma.
ARVUSTUS | Eestimaa kõige õnnelikum kogudus. „Meeletu“ uuslavastus näitab, et Tätte oli oma ajast ees (23)
Pääru Oja võtab vaatajad oma positiivse sarmi ja kiirgava eneseusuga kohe pihku ning paneb publiku vakatama.
