RAAMATUBLOGI: Paganlik ja mõrvarlik Püha saar
L.J. Ross, „Püha saar“, tõlkinud Marge Paal, Pegasus, 414 lk.
L.J. Ross pole Eesti krimkasõpradele jaoks uus autor, temalt on ilmunud kaks raamatut, kus tegutseb psühholoogist kriminaalprofileerija Alexander Gregory. Küll aga on „Püha saar“ teos, millega alustasid teekonda nii Ross ise, kui peainspektor Ryan, kes mõlemad – ühe raamatud, teise oskus kuritegusid lahendada – on pälvinud mitte ainult lugejate tähelepanu, vaid ka korraliku aplausi.
Püha saar, mis asub Inglismaa Northumberlandi krahvkonnas ja niiöelda mandrist veidi enam kui kilomeetri kaugusel, kannab ametlikku nime Lindisfarne ja oli Rossile inspiratsiooniallikas. Kord rongiga mööda rannikut sõites ja Püha saart märgates tekkis toona 30-aastasel Rossil küsimus, miks pole keegi seda maalappi krimikirjandusse toonud. Ideealge hakkas kiiresti paisuma ning juristiametit pidanud Ross otsustas arvuti taha asuda.
Peab olema osavust mahutada mõrv saarele, millel pikkust veidi alla viie kilomeetri ja laiust poole vähem ning kus elab vaid 180 inimest ja paikneb üks pubi. Tõsi, saarel on teetammi kaudu ka ühendus mandriga, aga seda vaid mõõnaga ja sedagi mitte alati. Aga elu on kord juba selline, et lõpeb surmaga, ela sa kus tahes ning ühel halval päeval, nädal enne jõule, avastatakse kloostrivaremeist mõrvatuna kohalik neidis.
Samal ajal loodab pärast traagilisi sündmusi puhkuse võtnud ja Pühale saarele kolinud peainspektor Ryan leida hingerahu. Aga mida sa leiad, kui tuleb taas tapatöö uurimisega tegelema hakata, sest läheb aega enne, kui mandripolitsei saarele jõuab.
Ühesõnaga, Ryan sukeldub taas töösse ja edasi kulgeb kõik nagu Briti traditsioonilises krimiromaanis – mitte liiga kiiresti, mitte liiga rahulikult ehk pigem tõusu ja mõõna rütmis. Püha saar ja selle iidsetest legendidest pakatav ajalugu loovad mõrvaraamatule suurepärase õhkkonna, kohalik rahvas on kinnine ja teab, et tapatöö pani toime keegi nende hulgast, kuritegu lahendab sümpaatne ja intelligentne meesterahvas ning naine tema kõrval – saarel üles kasvanud Anna Taylor, kes kaasatakse politseinõustajaks – aitab kaasa nii uurimisele, kui annab loole õige värvingu. Mõistagi, sest preili Taylor on ülikooli õppejõud, religioossete kommete ekspert ja raamatu „Paganlik Northumberland“ autor ning temata jääks kuritegu, mis on, nagu selgub, rituaalmõrv, lahendamata.
Tuleb öelda, et krimkafännile ja eelkõige Briti krimiromaanide austajale on „Püha saar“ kohustuslik lugemine. Tahaks loota, et siinsed võtavad peainspektor Ryani esimese tulemise hästi vastu ning annavad põhjust ka tema järgmisi juhtumeid maakeelde tõlkida, sest need on seda väärt.
