RAAMATUBLOGI: Süümepiinades Maigret tunnetab mõrva...

Georges Simenon, „Maigret’ süümepiinad“, tõlkinud Merike Riives, Pegasus, 160 lk.

Hämmastav, kui palju suudab Georges Simenon nii väheste sõnadega öelda. Samas on Maigret’ fännid harjunud, et planeedi kuulsaima politseiinspektori lood on poole lühemad kui tavapärased kriminullid, aga see-eest sama sisukad, kui mitte öelda enamat.

Seekord satub Maigret paraja supi sisse, sest tal ei tule uurida kuritegu, vaid ta saab eelnevalt teada, et tapatöö on tulekul. Ülepäeva külastavad teda härra ja proua Marton. Mees väidab, et ta pole hull, nagu naine arvab, kuid on veendunud, et abikaasal on plaan teda mürgitada, kusjuures tõendidki on olemas.

Proua Marton omakorda teab, milles mees teda kahtlustab, kuid leiab, et too on siiski peast segi.

Kogu loo teeb komplitseeritumaks tõik, et nii härra kui proua Marton teevad kõrvalhüppeid, nagu asja tõsiselt võttev Maigret välja selgitab. Olukord on kuum ja Maigret haistab mõrva, kui selle takistamiseks võimalused puuduvad, sest takistuseks on bürokraatia. Maigret annab endast parima, ent juhtub see, mida ta ennustas.

Edasine on lihtne – Maigret selgitab välja süüdlase, sest tal oli eelaimdus, kui süümepiinad jäävad. Inimene jäänuks ellu, kui tema või mõrvar käitunuks mõistuspäraselt, kui paraku on inimloomusel oma keerdkäigud.

Nagu enamasti ikka, saab lugeja seegi kord heita pilgu Maigret’ maailma ja tema suhetesse abikaasa Louisega (kes figureerib raamatuis peamiselt kui proua Maigret), kes asub dieeti pidama, millest midagi hullu õnneks ei sünni ja harmooniline abielu loksub endiselt tasastel lainetel.