RAAMATUBLOGI: Kay Scarpetta on tagasi! Kohtuarst, kes loob lahkamisest kunstiteose
Patricia Cornwell, „Lahkamine“, tõlkinud Helen Rohemets-Aasa, Varrak, 326 lk.
Nooremad krimkafännid ilmselt ei mäleta üheksakümnendaid ja millenniumi algusaastaid, kui Patricia Cornwell vaimustas maailma ja siinseid lugejaid oma kohtuarst Kay Scarpetta sarjaga. See oli tõesti hää, raamatud oli tasakaalustatud, põnevad ja üksteisega haakuvad, luues omamoodi Scarpetta universumi koos tema lähedaste, võitluskaaslaste ja kurjategijatega, keda ta jälitas.
Õnnelikud on need, kelle riiulis on kõik 15 eelnevalt ilmunud Scarpetta lugu, sest neid ei leia tänapäeval järelturultki, ent iga viimnegi väärib kättevõtmist täna ja tulevikuski. Ehk siis krimikirjanduse kullafond.
Eelviimane Cornwell ilmus maakeeles 2008. aastal, „Surnute raamat“. Järgmisi enam ei tõlgitud, sest lood olla muutunud liiga äraspidiseks. Nojah... Üheksa raamatut jäi vahelt puudu, kuni nüüd jõudis lugejateni „Lahkamine“ ja võib öelda, et vana hea Scarpetta on tagasi.
- - -
Niisiis „Lahkamine“...
Scarpetta on naasnud Virginia osariiki, kus ta kunagi oma kuulsusrikast karjääri alustas. Tema lootused jätkata kohtuarstliku büroo juhtimist sama koha pealt, kus see tal paarikümne aasta eest pooleli jäi, purunevad, kui ta saab eelkäijalt päranduseks üleoleva sekretäri ja hooletusse jäetud büroo, mille endisel juhil on varjata üht-teist valgustkartvat.
Scarpetta on töötanud oma uuel ametikohal vaid paar nädalat, kui ta kutsutakse raudteeäärsesse sündmuskohta, kus lebab jõhkralt mõrvatud naine – kõri läbi lõigatud ja käed-jalad laiali nagu lumeinglil. Kui Scarpetta asja lähemalt uurima asub, viivad juhtlõngad häirivalt lähedale tema enda kodule ajaloolises vanalinnas.
Samal ajal toimuvad seletamatud sündmused Maa orbiidil tiirlevas ülisalajases katselaboris, mille tõttu paistab ohus olevat vähemalt kahe teadlase elu. Scarpetta kutsutakse Valgesse Majja, kus tal palutakse välja selgitada, mis orbitaaljaamas täpsemalt juhtuda võis. Sellal, kui ta kaugjuhtimise teel uurib kosmoses asuvat võimalikku kuriteopaika, ründab arvatav sarimõrvar aga uuesti.
- - -
Cornwell on endiselt suurepärane, andes läbi Scarpetta detailselt teada, mis toimub lahkamistoas ning kuidas ja milliste järeldusteni kohtuarst surnukeha töödeldes (see pole pelgalt lõikamine, vai teinekord ka keetmine) jõuab. Scarpeta ümber on endiselt kõik tema sõbrad, kes eelmisi raamatuid lugenuile toovad mällu ehedaid mälestusi ning peategelane ise püsib endiselt tippvormis.
Siinkirjutajal pole vahet, temal on olemas nii kõik Scarpetta raamatud kui ka meenutused, ent äkki tuleks kogu sarja kordustrükkidena otsast alata?
Lõpetuseks võiks osaliselt taasavaldada 2005. aastal Õhtulehes ilmunud artikli, mis selgitab, miks Cornwell ja tema loodud Scarpetta on väärt lugemist.
- - -
„Kui esimest korda surnukuuri sisenesin, oli mul suur hirm. Aga ma hoomasin, et laip on justkui tavaline inimene, kelle silmi särama panev energia on välja lülitatud,“ meenutas kuulsa kohtuarsti Kay Scarpetta looja Patricia Cornwell.
Nii hämmastav, kui see ka pole, peetakse Scarpetta-raamatute edu aluseks eelkõige inimlikkust.
Inimlikkus lahkamises ja mõrvamaniakkide püüdmises?
Just. Laip pole Scarpetta (või Cornwell, vahet pole) jaoks anonüümne tomp, vaid kunagine inimene kõigi oma rõõmude ja muredega. Kaastunne surnu vastu, mis pitsitab südant aastaid hiljem ega lase öösiti magada, sunnib kurjategija jälile jõudma.
„Üks minu töö südametumatest külgedest oli see, et tundmatu surnukeha muutus Torsoks või Kohvrinaiseks või Supermaniks. Need olid nimetused, mis röövisid laibalt tema isiksuse ja kõik, mida ta maa peal teinud oli, sama kindlalt, nagu oli need röövinud surm. Ma pidasin seda valusaks isiklikuks lüüasaamiseks, kui ma ei suutnud tuvastada kellegi isikut, kes oli minu hoole alla sattunud… Ma hoidsin terveid kehasid või nende osi külmikutes kuid ja aastaid ega loovutanud nimetule hauale enne, kui polnud enam lootust või ruumi,“ räägib Scarpetta raamatus „Teadmata kadunud“.
Või võtke raamatu persoonid – üksindust ja nukrust töösse uputav Scarpetta, pealtnäha räige, kuid sisemiselt südamlik mõrvauurija Pete Marino, meeste maailma tungiv lesbi Lucy, Scarpetta õetütar – kas need pole inimlikud, justkui elust võetud, mitte kirjanduslikud tüübid.
Scarpetta pole kaugeltki ebainimlik James Bond, kel puuduvad nõrkused ja kes tuleb igast olukorrast puhtalt välja. Juhtub sedagi, et pärast pikka uurimist jääb sarimõrvar leidmata ja jätkab tegevust järgmises raamatus. Ning Scarpetta ei tegele ainult kaakide tabamisega, vaid peab võitlema meeleheitlikult tavaelu probleemidega nagu me kõik. Ta elab kaasa Lucyle, üritab Marinole tervislikke eluviise õpetada, paneb end maksma võimumängudes, elab üle armastatu surma. Ühesõnaga, on inimene.
Seega polegi Scarpetta lood pelgalt krimkad, vaid pigem üht kohtuarsti ümbritseva pisimaailma kirjeldused.
Ent krimkad on need muidugi ka. Kui Grishamist paremini ei oska keegi kirjeldada kohtusaalis toimuvat, siis Cornwell on teinud lahkamisest kunstiteose. Piinliku täpsusega kirjeldatu ei tekita sugugi õudu, vaid on muudetud rutiinseks meditsiiniliseks ja teaduslikuks tegevuseks.
„Kui laip on nii lagunenud nagu see siin, libiseb käenaha ülemine kiht maha nagu kinnas ja seda tegelikult kutsutaksegi kindaks. Vander töötas kiiresti, libistas kinda tervena kummaltki käelt maha ja nihutades vähehaaval omaenda lateksiga kaetud käed selle sisse. „Kandes“ surnud mehe käsi, tegi ta iga sõrme tindiga kokku ja veeretas seda sõrmejälgede kaardil.“
„Ma ei usu, et saab kirjutada sellest, milles sul kogemused puuduvad,“ arvas Cornwell ajalehele The Guardian antud intervjuus. „Mulle ei meeldi kirjutada saladuslikke lugusid, kus kurjategija avastamine on kui puzzle kokkupanek. Iga surm mõjub sellega kokku puutunud inimestele erinevalt, ja just neid tundeid ma kirjeldangi. Kirjeldan sedagi, kuidas iga laip jutustab läbi teaduse ja meditsiini oma surmalugu. Minu asi on vaid see lugu ja kõik need tunded paberile panna.“
