RAAMATUBLOGI: Venemaa võib vajuda ajaloo prügikasti, kuid borši alla võetakse ikka pits Smirnoffi. Ehk Venemaa ajalugu viina kaudu
(6)Linda Himelstein, „Vodkakuningas“, tõlkinud Matti Piirimaa, Argo, 352 lk.
Ajalugu võib tudeerida õpikute järgi – mis toimus millal, kes on tegelased ning mida see endaga kaasa tõi. Ent see jätab õppija kuivaks. Kui palju pühendatakse õpikus ruumi Venemaa suurimale ihale ehk vodkale? Lõik? Kaks? Terve lehekülg? Ikka jääb väheks, sest Venemaa ja viin käivad kokku sama kindlalt kui viin ja hapukurk või kui kurki pole, siis varruka pealenuusutamine.
Räägitakse, et Nõukogude Liidu lagundas NLKP mineraalsekretäri Mihhail Gorbatšovi alkoholivastane võitlus. Nii võibki olla, sest võtta venelaselt ära võimalus pärast paari klaasitäit kõik maailma mured unustada, on kuritegelik. Või võtta meie idanaabrite valitsejatelt peamine sissetulekuallikas... Mingil hetkel kõlises Tsaari-Venemaa kaukasse tuludena suisa 46% viinamüügilt, ja nüüd korvata see tulu viinamarjamahlast saaduga... Võimatu.
Venemaa ajaloost, ja mitte pelgalt sealse purjutamise minevikust, saab kenasti aimu ka persoonide või legendaarsete toodete kaudu – sõltub, kumb on kuulsam. Peeter I või Leninit tunneb mõistagi igaüks, kelle IQ on kingnumbrist suurem, kuid kui teha tänavaküsitlus, et kes on Pjotr Smirnov ja mis on Smirnoff, siis saab see teine kahtlemata rohkem hääli. Smirnoffi vodka siis. Kuigi Pjotr Smirnov on sellele kuulsale viinale alusepanija.
Tegelikult on Venemaa viinatootmise ja müügiga ka enne Gorbatšovi ämbrisse astunud. 1850. aastate lõpul muutus riigi totra poliitika tulemusena viin liiga kalliks, ja mis algas? Karskusliikumine! Muidugi ei tajunud venemaalased ühtäkki, et viin on paha, vaid nii alustati streiki kõrgete hindade vastu. Tulemust tuli – paranes viina kvaliteet ja hind langes, mistap võisid venelased karskuserüü seljast heita.
Umbes sel samal ajal alustas end vabaks ostnud pärisori Pjotr Smirnov teed isa Arseni jälgedes. Ta avas esmalt joogiputka, asus seejärel joovastavaid jooke tootma, sai tsaari ametlikuks alkoholitarnijaks ning saavutades lõpuks üleilmse kuulsuse.
„Smirnovi geniaalsus tulenes tema võimest vaadata kaugemale sellest, mis oli olnud, et näha, mis võiks olla,“ selgitatakse raamatus. „Tema visioon osutus grandioosseks, kulmineerudes täieliku domineerimisega oma tootmisvaldkonnas.“
Kindlasti on tänapäevastelgi ettevõtjatel üht-teist Smirnovilt õppida. Näiteks seda, kuidas oma toodet laiemalt tutvustada.
Niisiis... Smirnov valis turgudelt ja vaksaleist välja tosin töötut meest, kes polnud lakekrantsid, pani nad kenasti riidesse, söötis kõhud täis, viskas igaühe ette kolm rubla, mis oli toona suur raha ning teatas: „Tänasest päevast alates sööte ja joote minu kulul nii palju, kui hing ihaldab. Tahan ainult, et te minu heaks usinalt töötaksite. Nüüd lähete tagasi sinna, kust tulite, tellite lihasuppi ja nõuate igal pool Smirnovi vodkat. Loomulikult vaadatakse teid esialgu suure imestusega ja pakutakse mõnd muud vodkat. Aga te peate valju häälega protesteerima, nii et kõik seda tähele paneksid. Kelner kiirustab ärijuhi juurde ja kurdab, et keegi iseäralik külastaja nõuab Smirnovi vodkat. Ärijuht tuleb teie lauda. Te peate talle valjusti ütlema: „Kuidas on võimalik, et teie auväärses asutuses ei ole niisugust vodkat? See on absoluutselt kõige tähelepanuväärsem vodka, mida üldse leida võib!““ Smirnov käskis oma uutel palgalistel keelduda kõigest muust, mida asemele pakutakse, ning kõrtsist pahaselt lahkuda. Seejärel pidid mehed minema järgmisesse kõrtsi ning sama etenduse maha mängima. Selle käiguga – aga mõistagi mitte ainult – vallutati esmalt Moskva ja seejärel Venemaa.
