Rain Jung: keldritest ei piisa, peame hakkama harjutama ka elanikkonna linnadest evakueerimist

Meie kodanikukaitse hakkas kiduma juba siis, kui NSV Liidu lagunemisega haaras Euroopa rahvaid vabanemistunne. Külm sõda oli läbi, kurjuse impeerium kadunud. Näiteks rootslased, kes olid aastakümneid andnud igal aastal välja brošüüri „Kui sõda tuleb“ praktiliste näpunäidetega sõjaolukorras tegutsemiseks, lõpetasid selle ilmutamise 1990. aastate algul, aga täiemahulise Ukraina sõja puhkedes taaselustasid vana praktika.

Eestis lagunesid tsiviilkaitsevarjendid, kortermajade keldrites unustati nende varjefunktsioon ja elanikud kuhjasid boksidesse igasugust vajalikku ja mittevajalikku träni.

Kui nõukogude ajal toimusid regulaarselt tsiviilkaitsepäevad ja -kuud ning asutustes ja ettevõtetes pidid olema tsiviilkaitsesalgad, siis aegade muutudes lõppes keskkoolides isegi tüdrukute meditsiiniõpe, kuidas haavu siduda, lahastada ja mida peaks teadma ravimitest. Pole siis imestada, et Venemaa täiemahulise sõja puhkedes Ukraina vastu, on Eesti pidanud kodanikukaitses alustama nullist. Kahjuks pole väga palju kaugemale jõutud.