Mare Rossmann: kui streigib õpetaja, streigib kogu maa

PÄEVA FOOKUS | Haridusministeerium oleks pidanud kannatlikult ja argumenteeritult õpetajatele selgitama, miks lubatud palgatõus pole võimalik ja jätma ära naeruväärse 1,7% palgatõusu.

Mul ei ole ajakirjaniku professionaalseid oskusi. Ma olen lihtne jutuvestja. Täna räägin teile kaks lugu, mis juhtusid eesti koolis 1980ndate aastate algul. Tol ajal oli kombeks, et kui õpilane käitus halvasti, siis kutsuti ta õppenõukogu ette aru andma ja seda koos lapsevanemaga.

Sel korral oli tegemist poisiga, kes oli sellises raskes eas, et nurka enam panna ei kõlba, aga elu on nii lühike olnud, et ei ole jõudnud veel teravamaid nurki lamedamaks hõõruda. Poiss oli elava loomuga, sattus alati igasugustesse jamadesse ja enamasti jäi ka vahele.

Pärast seda kui õpetajad olid oma süüdistused ja etteheited esitanud, tõusis püsti poisi ema: „Selles ruumis ei ole peale minu ühtegi inimest, kes päriselt hooliks minu pojast. Isa lahkus meie juurest noorema naise juurde ja ütles, et jätkab poja toetamist ainult siis, kui mina kindlustan, et kui poeg halvasti käitub, ei saa sellest keegi teada, sest ta ei taha oma karjääri ohtu seada. Olen nõus, et mu poeg pole alati käitunud parimal moel, ma räägin oma pojaga siis, kui ta on selleks valmis.“