TULEVIKU EUROOPA | Piret Ehin: suveräänsust ei pea kui püha reliikviat kolme luku taga sinimustvalges kastis hoidma

Hoolimata sellest, kas f-tähega algav sõna meeldib või mitte, on ta Euroopas juba ammu kohal

Suur sõda Ukrainas on uue hooga käima lükanud arutelud Euroopa Liidu tuleviku üle. Viimastel kümnenditel soiku jäänud laienemisest on saanud geopoliitiline imperatiiv. Üha valjemini kõlavad hääled, mis väidavad, et laienemiseks peab liit ennast esmalt reformima. Reformiettepanekute arutamise taustal kerkib igihaljas küsimus, kas Euroopa Liit peaks olema föderatsioon – kas praegusest liidust võiksid välja kasvada „Euroopa Ühendriigid.“

Küsimus, kas EL peaks olema sõltumatute riikide liit või liitriik, föderatsioon, on mõistagi tugevalt lihtsustatud. Vastuseid sellele küsimusele – enamasti föderatsiooni välistavaid – pakutakse meilgi varmasti, sealhulgas erakondade valimisprogrammides. Seejuures jääb sageli ütlemata ja mõtlemata, mida föderatsioon endast õieti kujutab, milliseid föderatiivseid jooni Euroopa Liit juba praegu ilmutab ning millised reformid lähendaksid liitu föderatsioonile ja millised nihutaksid seda föderalismist eemale.