KULTUURIBIIT | Muusikaprodutsendi, DJ ja multiinstrumentalisti Erik Laari playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis Torontos kasvanud Eesti muusikaprodutsent, DJ, vokalist ja multiinstrumentalist Erik Laar, kes astub Jazzkaarel üles 26. aprillil Fotografiska Tallinnas ning 27. aprillil Pärnus Wunderbaaris.
Erik Laar on Torontos kasvanud Eesti muusikaprodutsent, DJ, vokalist ja multiinstrumentalist. Ta on esinenud igal pool USAs ja Kanadas, andnud välja kaks stuudioalbumit, kuulub tunnustatud grammofonibändi iNSiDEaMiNd ja on asutaja ning õpetaja Torontos tegutsevas Off Centre DJ koolis. Oma live esinemistel kasutab muusik grammofone, klahvpille, vokaali, arvuteid ja kellamänge. Erik Laar otsib pidevalt tasakaalu elektrooniliste ja akustiliste helide vahel. Tema muusikat dikteerivad tummised rütmid, aga lugude kõlapilt on orgaaniline.
Erik Laari väliseesti muuseumi (VEMU) arhiivist leitud Eesti regilaulude töötluste komponendid on vinüülid ja vinüülimängijad, trummid, klaviatuurid, kellamäng ja live-vokaal. Laari anne luua sümbiootiline tasakaal elektroonilise ja akustilise, digitaalse ja loomuliku vahel on veenev ja kaasahaarav; tema rütmid on jõulised, aga õrna sisuga.
Jazzkaare astub ta üles reedel, 26. aprillil Fotografiska Tallinnas ning laupäeval, 27. aprillil Pärnus Wunderbaaris.
Oma muusikavaliku kohta ütleb Laar nii (kuulata saab ka siit):
James Blake on üks mu lemmikuid. Ideaalne segu live-instrumentidest ja elektroonikast. Kummitavalt melanhoolne koos tohutute helipaisutuste ning huvitavate vokaaltöötluste ja loop-tehnikatega. Armastan tema vanemaid laule nagu „Retrograde“ ja „I Never Learned to Share“, aga tema uus album „Playing Robots into Heaven“ on pöörane. Milline hääl!
Kanada laulja/laulukirjutaja Patrick Watson mängib mul peaaegu alati taustal. Tal on fookus akustilisel muusikal, kuid on teinud mõned põnevad koostööd minu teise lemmiku Cinematic Orchestraga. Lisaks on tal imeline falsett. Lugu „To Build a Home“ on ülimalt ilus.
Kuulan endiselt palju Flume’i. Tõenäoliselt avastasin ta biidid ja produtseerimise juba 2012. aastal, kuid sellest ajast alates on ta produtsendi ja artistina pidevalt kasvanud. Tugevate hiphopi mõjutustega, aga elab rohkem tuleviku souli- ja elektroonilises trapimaailmas. Tal on lugu koos teise minu lemmiku Chet Fakeriga - „Drop the Game“. Mõnusalt tempokas, aga vinge produktsiooni ja lüürikaga. Soovitan vaadata ka selle loo videot, kus astub üles Ameerika tänavatantsija Storyboard P.
(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut)
Bonobo on siiani üks mu lemmikuid ajast, mil ma esimest korda ta Ninja Tune Labeli kaudu avastasin. Toona tegi ta rohkem sirgeid boom bap biite huvitavate instrumentide ja meloodiatega. Nüüd on ta uuele tasemele jõudnud hiljutiste albumitega nagu „Fragments“ ja „Migration“. Paar aastat tagasi viis mu naine üllatusena mind tema Montreali kontserdile. Ta on elektroonilise muusika artist, kuid esitab kõiki oma lugusid live’is rohkem kui seitsmeliikmelise bändiga ja uskumatult ilusate visuaalidega.
Pean siinkohal mainima absoluutselt klassikut ehk DJ Shadow’i. Tema diskograafia on üsna lai, aga ma tooks välja „Private Pressi“ või „Our Pathetic Age’i“, kus on minu jaoks silmapaistvad lood „Six Days“ ja „Rocket Fuel“ koos De La Souliga. Ma arvan, et ta on ilmselt see peamine coming of age artist, kes kasutab plaadimängijaid ja sämplimist ning kulgeb hiphopiga paralleelselt.
Peavoolumuusikast pean au andma artistile Fred Again, kes on loonud uskumatu kombinatsiooni live-esitusest elektroonikaga. Tema biidid tekitavad minus nostalgiat reivipäevade järele. Ta suudab elektroonilisele muusikale uue elu sisse puhuda, eriti tänu sellele, et ta võtab oma mobiiltelefoniga jäädvustatud päriselu hetki ja muudab need kauniteks muusikapaladeks. Ülikaval. „Kyle (i found you)“ ja „Jungle“ on kaks minu lemmiklugu.
Üks mu viimase aja avastusi on Klawo, Poola bänd, kelle avastasin tänavuse Tallinn Music Weeki Funk Embassy lavalt. Nad lisavad oma funkile ja džässile orienteeritud loomingule põnevaid hetki plaadimängijaga. Trummid lisavad mõnusalt rasket rütmi ja muusika on pidevalt nutikas muutumises. Läksin iga kord ennastunustamatult sellega kaasa! Nad tegid Beastie Boysi loost „Gratitude’i“ lühikese cover’i– see bass on unustamatu ja nad tabasid absoluutselt naelapea pihta!
Ühendkuningriigi produtsent SBTRKT on järgmine minu vaieldamatu lemmik. Ta on aastate jooksul teinud mitmeid koostöid, sealhulgas loo „Wildfire“ minu teise lemmiku, Rootsi elektroonikabändi Little Dragoniga. Kuna olen Torontost, pean mainima, et samast loost sündis 2011. aastal väga hea versioon Drake’iga (OVO remix). Kuna me räägime Drake’ist, siis teine minu lemmiklugu on Jai Pauli „BTSTU“. See on veel üks lugu, mida Drake kasutab oma laulus „Dreams Money Can Buy“.
