RAAMATUBLOGI: 1200 Eesti seent, kusjuures mõned kärbseseenedki on söödavad
(1)Vello Liiv, „1200 Eesti seent“, Sinisukk, 464 lk.
Eestimaalane on üha enam seenerahvas. Õnneks ja kahjuks. Õnn on selles, et eelkõige koroona-aastatel avastasid paljud linlased, et mitte just pika autosõidukaugusel asub loodus. Kus peituvad seened. Mis on maitsvad ja energiavaesed – kukeseen annab vaid mõne kalori. Kahju on aga sellest, et nood uued tulijad avastasid vanade olijate seenekohad ning tuleb avastada uusi. Mis iseenesest pole probleem, kui tead, kust otsida.
Seenekohtadega on nii, et eestlane annab enne üles metsas peituvad partisanid, kui kuuseriisikate varjupaiga. Räägitakse lugu, kuidas mees käis metsas, naasis alati suure saagiga, kuid abikaasat ühes ei võtnud. „Mine tea, kuidas elu kulgeb,“ põhjendanud mees. „Läheme lahku, aga sina hakkad uue mehega minu seenekohas käima. Vastuvõetamatu. Kusjuures häid naisi on Eestimaal oluliselt rohkem häid seenekohti.“
Niisiis 1200 Eesti seent. Palju? Tegelikult vähe, sest siinmail olevat neid 5500 liiki (maailmas 3,8 miljonit). Samas pole mõtet raamatusse raiuda igat seent, vaid neid, mida korjaja märkab. Kusjuures autor on ka fotograaf ja teinud pea kõik pildid.
Eestimaal olla söömiskõlblikke seeni umbes 400 liiki, kuid süüakse neist 60-70 sordi jagu. Ja vaat siin tulebki mängu „1200 Eesti seent“.
Kaanel öeldakse küll, et raamat on mõeldud algajale ja edasijõudnud seenehuvilisele, kuid pigem siiski mittealgajale, kes teab, mida korjab, kuid saab piltide ja info abil hajutada kahtlusi.
Igatahes teos on igati väärt ja peaks olema iga korilase kodus või veel parem, seljakotis. Juba raamatu sirvimine on omaette elamus – 1200 seent, paljudel pole eestikeelseid nimesidki... Kusjuures, nagu selgub, on näiteks hulk kärbseseeni – loor, hall, oliivhall, hallikaspruun, oranž, kollakaspruun, rõngata, roosa – täiesti söödavad, ainult et märkega, et segiajamise võimalus on suur. Mis tähendab, et riskida ei maksa, kui pole just seeneteadlane.
Kokkuvõtteks: väärt seeneraamat ja tänud autorile.
