ARVUSTUS | „Ma ei tahtnud mängida kastekannudega. Tahtsin mängida sirge seljaga kujusid.“ Kahe nukunäitleja viimane etendus
Andrus Kivirähki „Viimane etendus!“ on tragikoomiline lugu kahest mehest, kes olid kord koos edukad ja nautisid populaarsust, nüüd on aga alla käinud, üks rohkem ja vääramatult, teine näiliselt vähem.
Ülesehituselt meenutab „Viimane etendus“ Neil Simoni „Päikesepoisse“. Kaks vananevat näitlejat saavad üle hulga aja taas kokku. Räägitakse minevikust ja olevikust. Esimene on möödas, teine täiesti või peaaegu troostitu. Lembit (Peeter Tammearu) on langenud asotsiaali tasemele ja elab keldris. Richard (Indrek Taalmaa) uhkustab küll sellega, et saab praegugi seriaalides rolle. Kuid need on tühised, näiteks mängib ta meest, kellele tänaval kirvega pähe lüüakse ja kes siis vereloigus lamab. („Keegi peab ju need mõttetud osad ka ära tegema.“) Vereloigus lamamine on lavastuses oluline motiiv, mis tekitab huvitava probleemi: kas selliste rollide täitmine on parem kui üksinduses oma kõige igapäevasemate tarbeasjadega mängimine ja rääkimine. Rahaliselt kindlasti. Aga hingeliselt?
