KOLUMN | Karl Multer: laulupidu on üks maagiline nädalavahetus, kui oleme sõbralikud, anname teed, naeratame. Kuni tuleb esmaspäev...

Nõukaaegne mentaliteet on veel mõnes nurgas elus, aga noored teevad asja paremini.

„Väga tubli, viis, istu!“ Koolis osadele igapäevane rutiin, osadele kõva pingutuse tulemus, osadele pidupäev. Hea tunne igal juhul – numbriline ja faktiline tõestus sinu heast sooritusest, koos kiitusega. Kodus vanematel ka tuju hea.

Maslow püramiid seisab nagu kindlus – inimene ise on jäänud samaks. Justkui tunduks, et oleme humaansemad ja hoolivamad, aga kui vaatad ringi, siis… no eks te näete isegi. Kõik inimkonna head ja vead jäävad meiega. See teadmine pole just meeldiv, aga mis teha.

Tunnustus ja eneseteostus – inimese kõrgemad vajadused. Kiitus paneb inimese särama, motiveerib rohkem pingutama, tõstab tootlikkust. See on vanakooli tõde. High five käes, tuju hea, edasi tuld.

Aga maailm muutub ja muutub kiiresti. Juhtimine pole enam „mina otsustan, teie teete“, vaid „mina suunan, teie teete.“ Hierarhiad murenevad, tööjõud ootab enamat kui palganumber ja iga endast lugupidav firmajuht teab, et töötajate vaimne heaolu pole mingi pehme väärtus, vaid külm pragmaatika – stressis inimene ei loo väärtust.