RAAMATUBLOGI: Riho Suun ja nõukogude spordimasin: finišeeri, kuku, sure
Kes teab, kui kõrgele kerkinuks Riho Suun, kui ta polnuks osa tapjalikust spordisüsteemist.
Anton Hansen Tammsaare tasemele Ivar Jurtšenko ei jõudnud. Meie legendaarne kirjanik suutis maaparanduse õpiku (pealkirjastatud: „Tõde ja õigus”) kirjutada viieköiteliseks, rattasõitu süvitsi tundev Jurtšenko pigistas Riho Suunast välja „kõigest” 576 lk biograafiat.
Eelmises lõigus võib olla irooniat Tammsaare, kuid mitte Jurtšenko kohta. Ühest küljest jah, kes oli Suun? Kui vaadata tulemusi, lugeda kokku medaleid ja panna võrdlusse... no näiteks kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäega, siis mitte keegi. MM-i seitsmes koht ja viis Rahutuuri etapivõitu ei maksa palju. Ent samas oli ta tunglakandja Aavo Pikkuusi ja Jaan Kirsipuu vahel, et Eesti maanteesõidu hiilgav järjepidevus ei katkeks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Suun oli legend rattalegendide pikas reas.
See Suuna tähtsaim, Rahutuuri etapivõit... Moskva, 9. mai 1985. Neli kümnendit võidust Suures isamaasõjas. Kui triumfeerinuks sakslane, sõja kaotaja – Uwe Raab oligi teine – oleksid sõjaveterandi ratturid karkudega surnuks loopinud, nagu Jurtšenko kirjutab. Nüüd muidugi kallistasid ja ilastasid Suuna ära. Piltlikult.
- - -
„Suuna võit tekitas seletamatu rahuolutunde kuuendikul planeedist. Jälle sai ülemaailmse rahu egiidi all propagandamasin käima lükata. Rahutuuri poodiumil lasti valged rahutuvid taeva poole... Päevakangelane teenis võidu eest teenilise meistersportlase aunimetuse. See oli kõrgeim tase Nõukogude Liidu spordisüsteemis, millega tunnustati tavaliselt olümpiavõitjaid. Suuna puhul tehti erand, sest Rahutuuri Moskva etapi võidu kaal oli poliitiliselt kordi suurem kui „tühipaljas” olümpiakuld.
Riho Suun: „Pidin võitma. Olin võimeline võitma. Ja võitsin kah. Panin kõik viimasele finišile, et pärast etteheiteid ei tehtaks.”
Kas võidujärgselt läks hullumajaks? „Ei olnud midagi väga tormilist. Jah, teeneline anti. Punased kaaned ja oligi kõik.”
- - -
Mõistagi valiti Suun tol aastal Eesti parimaks meessportlaseks. Allveeorienteeruja Anatoli Dalidovitši MM-kuld kaardiharjutuses ja hõbe tsooniujumises, mis tavaliselt olnuks kõva valuuta, jäid seekord kahvatuks.
Paraku olid võidud ja tiitlid Suuna elus, nagu spordis tavaks, harvad. Peamine oli töö. Karm töö jõhkras keskkonnas, millest tuleneski raamatu pealkiri – „Inimene või masin?” Pigem see teine, kui lugeda lõike Suuna päevikust, mis moodustavad teose selgroo, või toonaste ratturite meenutusi. Nõukogude spordi põhimõtte tõi välja Dünamo koondise vanemtreener Nikolai „Pinochet” Gorelov: „Vzjal finiš, upal i umer!” Finišeerisid, kukkusid, surid. Kui ei surnud, andsid endast vähe.
Nädalatepikkused treeninglaagrid, kus tuli teinekord sumbata lumes, endal pole tervist ollagi... Aga keda see huvitas? Kui ei treeninud end ribadeks, hüvasti koondis, välissõidud, mis tõid sisse kordades rohkem, kui treial elu jooksul teenis, korterid, autoostuload...
Väljavõtted päevikust ehk sport on terviseks...
„Vihma, külma ja pasaga pidime sõitma 120 km. Saatsime kõik kuradile, sõitsime 80 km. Sõitsin terve trenni mingis letargilises olekus.”
„Hommikupoole tund aega pukki. Õhtul vihma, lume ja õudse külmaga 50 km. Pidin lõhki külmuma. Külmetasin kopsud. Valus hingata.”
„Kopsud haiged. Sain sõita umbes 10 km., rohkem ei suutnud. Nagu noaga oleks keegi kopsudes.”
„Kuidas finišisse jõudsin, täpselt ei tea. Tean, et vedelesin vahepeal asfaldil ja hingasin ammoniaaki. Peale finišit pidin uisu viskama. Nii sitt pole mul veel kunagi olnud.”
Jurtšenko arutleb, et lugedes treeningupäevikusse kirjapandut ja püüdes juhtunut silme ette manada, kaotavad sportlikud tulemused igasuguse tähenduse. „Gladiaatorid. Neegritöö, nagu Suun ise on öelnud. Nad häälestavad end režiimile, mis ei luba võitlusväljalt enne ära tulla, kui töö on lõpule viidud. Aju tasalülitatakse, kõrvalist vastu ei võeta. Ainus alternatiiv on koriseda tee ääres, surma-agoonias. Kuhu jääb humaansus? Tippspordis ei ole klassikalist humaansust. On siht, mis tuleb vallutada, endale armu andmata. Vajadusel sõita end ribadeks ja püherdada ristikheinavälja ainsas lehmakoogis.”
Raamatu lisapealkiri kõlab: „Riho Suun ja suurmeistrite plejaad.” Suurmeistritele kuulub ligi pool tekstist. Ja neid oli. Suun ja Pikkuus olid teenelised meistersportlased, suurmeistrid ehk rahvusvahelise klassi meistersportlased Heiki Seller, Oleg Ljadov, Raul Oja, Kalev Raudsepp, Mihkel Joosep, Ivar Mones, Mallor Türna, Toomas Kirsipuu, Arvi Tammesalu, Aivar Murd, Tõnu Roosmäe, Pavel Matvejev, Igor Andilevka, Toivo Suvi, Indrek Olkonen... Palju neid oleks tänapäeval? Mõned ehk... Saanuks Eesti toona osaleda iseseisva riigina MM-il ja pääsenuks mehed profileeri...
* * *
Kord küsinud Tanel Kangert, kuidas oli võimalik saada tavaliste ratastega 100 km distantsil kesmiseks kiiruseks 50 km/h.
„Nüüd nad sõidavad tiimidega 55 km/h keskmist, aga spetsvarustusega ja oluliselt lühematel distantsidel,” arutles Suvi vastuseks. „Mul oli alla kahe tunni sõidus istumise all kolmest kohast keevitatud Colnago.”
Kui mehed on kõvad, pole imevarustust vaja, võtab Jurtšenko raamatu mõtte kokku ja meenutab Eesti juunioride koondise treeneri Raul Oja sõnu hoolealustele pärast kehva võistlust: „Omal ajal kühveldati selliseid sõite Värska vee ja Kajaka šokolaadi pealt. Ja teie ei saa hakkama!”
Siit ka vastus Kangerti küsimusele.
Mõmmi aabits, jäneseonu ja suitsuvorst
Raamatus „Inimene või masin” pole värvi kokku hoidnud ei peategelased ega autor Ivar Jurtšenko. Siinkohal mõned lõigud.
* Püksinahka tuli kreemitada, et natukenegi tagumikku säästa. Juhul kui kannikale olid tekkinud infektsioonid või kogunisti furunkulid, oli sadulas olek ikka väga karm. Vahel ei aidanuid muud, kui skalpell põletikulisse furunkulisse sisse ja verikollane löga välja. Hollywoodi kassahitis „Mehed mustas” ekraane määrinud tulnukate lima oli selle kõrval „Mõmmi aabits”.
* Suuna päevikust: „Laskudes panin korra tšainade kaasabil põõsastesse. Hea veel, et kibuvitsa põõsastesse ei pannud, muidu oleksin istunud seal nagu si**uv siil, slemm viltu peas ja meenutanud, kuidas jänkuonu sarnases olukorras rebaseonule võidurõõmsalt teatas – see mu teine kodu on, see mu teine kodu on! Perse, ma pole mingi jänkuonu teile.”
* Treener Vello Ainsalu: „Kui need liga söömise probleemid tulid, olime Sotši laagris. Söögilauas kõik rääkisid, kui kahjulik liha söömine on. Samal ajal oli eelroaks suitsuvorst. Noor Jaan Kirsipuu kuulas meeste juttu ja pistis kahvliga suitsuvorste põske.”
Jaan Kirsipuu. „Kõht oli tühi. Muud põhjust ei olnud. Tahtsin süüa. Sellepärast ma tundsin, et tahan liha.”
