RAAMATUBLOGI: Käbin – läbi ja lõhki harimatu kommunist
Pea kolm kümnendit Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki juhtinud Johannes Käbin olnud tolle aja kohta üsna lahe tüüp, märgatavalt lahedam, kui tema järglane Karl Vaino. Ehk tõesti, ent kui lugeda Käbini mälestusi ja väljavõtteid päevikust, siis vaatab vastu kommunist, mis kommunist, kel olid Eesti juured ja ta tönkas pisut keeltki, rääkis Ida-Virumaa murret, nagu irvitati.
Eks selle lahedusega on, nagu on, kui toonaseid aegu meenutada. Käbin korraldas küll siin-seal puhastusi, kuid nõukogude mõistes leebelt, tema ajal oli kauplustes piima, vorsti ja juustu, laialdast venestamispoliitikat ei toimunud... Ühesõnaga elasime need ajad üle.
Need, kes Käbini aegu mäletavad, loevad raamatut ilmselt irooniliselt ja kohati tigedalt. Tuleb üks poluvernik ja hakkab siinmail kommunismi ehitama, üks totrus teist taga ajamas... Ja siis vaatad, kuidas Leedu jäi ka nõukogude ajal Leeduks, aga eks nemad ole ajalooline suurriik kah.
Käbin on ehe näide sellest, et Lenini sõnad – iga köögitööline võib riiki juhtida – läksid täide. Ta tunnistab ise, et õppimine, lugemine ja arvutamine kulgesid vaevaliselt, aga üheksa klassi ta siiski lõpetas – Leningradi nõukogude-parteikoolis, tuupides Lenini teoseid. Kusjuures Käbin oli suisa kõrgharitud, läbides Punase Proffesuuri Instituudi.
Haritud mees on ikka haritud mees, sai kenasti tööd ja puha: käis Buravestniku jalgpalluritele pidamas poliitloenguid ja õpetas instituudis marksismi-leninismi aluseid. 1941. aastal teatas ÜK(b)P keskkomitee orgbüroo, et Käbinil tuleb minna sünnimaale appi – teoreetilised teadmised on olemas – ning asuda Eesti Kommunistliku Partei propagandaosakonna ajakirjandussektori juhataja asetäitjaks. Algas kõrge lend Sotsialistliku Eesti tippu.
Esimese tööna tuli muuta ajakirjandust – kirjutati ju miskit jama, mis ei olnud Käbini sõnul seotud eluga ega partei poliitilise tegevuse ülesannetega. Ajakirjandus muutus, „eluliseks” ja parteiliseks ning Aadu Hint, Friedebert Tuglas, Juhan Smuul ja teised harimatud, said kätte juhised, kuidas kirjutama peab.
Loed ja mõtled, et oli vast aeg, kui säärased meid juhtisid... Käbin kirjutab tõsimeeli, et Eesti elanike põhimass rõõmustas – need, kes ei rõõmustanud, olid natsionalistliku propaganda mõju all – kui 1944. aastal nõukogude vabastajad lõpuks saabusid. Sest kolm aastat elati timukate-fašistide hirmuvalitsuse all, kes tapsid tuhandeid... Stalinlikku 1941. aasta küüditamist Käbin millegipärast ei meenuta.
1950. aastal jõudis Käbin kohaliku võimuladviku tippu, temast sai EKP keskkomitee esimene sekretär. Kohe võttis ta käsile Eesti põllumajanduse, tark mees teab, mida teha, et vili põllul loogaks ja lehm piima annaks – tuli leida õiged kolhoosiesimehed, kes ei jagaks mitte pelgalt majandust, vaid oleksid tugevad poliitilise juhid, vaat see oli esmatähtis.
Ka ülikoolid olid Eestis nõrgad. Miks? Sest muu tilu-lilu õpetati ehk hästi, kuid marksismi-leninismi kehvalt. Kujutage ette... marksismi-leninismi kateeder oli ainult TRÜ-s, aga arstid näiteks kõige olulisema aine loengutes ei käinud, tegid vaid kodutöid. No mis arste säärastest harimatutest persoonidest tulla saab?
Ja nii see Käbini elu kulges, kuni kohal maha võeti. Ta lõi tugeva sotsialistliku vabariigi, mis paraku, ilmselt natsionalistliku propaganda ja vähese marksismi-leninismi tundmise tõttu kokku kukkus.
