RAAMATUBLOGI: Suurmeister Euroopast. Linnulennult, sentimentaalselt, humoorikalt, kriitiliselt ja tummiselt
Kui Jaan Kaplinskil on mida öelda, siis teeb ta seda hästi. Ja õnneks leidub tal ütlemisväärset küll, näiteks rääkides Euroopast, nii linnulennult, ühes paigas liiga pikalt peatumata. Ent need lühikesed mõtted on vägagi tummised.
Kaplinski kirjeldab raamatut kui sentimentaalset teekonda, kirjeldades kogetud maid, kaugel kohatud inimesi ning mõtteid ja meeleolusid. Autor võrdleb end piirpääsukesega, keda ta on kohanud nii kodusel Toomemäel kui Assooridel. „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“
Vahelepõigetes vaatab Kaplinski endasse, leides huvitavaid ajaloolisi kilde. Näiteks hakkas ta uurima oma sugulussidemeid Poola väikeaadliku Feliks Dzierżyńskiga, kes on pigem tuntud kui terroriorganisatsiooni Tšekaa esimene juht. Ja voilaa! Mõistagi sugulased, aga mitte poola vaid baltisaksa aadli kaudu. Kusjuures 20 sammu viivad Kaplinski suisa Vladimir Iljitš Leninini, seda Inessa Armandi kaudu. Vaat siis...
Läti. „Eesti ei ole (veel) peaaegu ainult Tallinn, Läti aga on peaaegu ainult Riia. Ma ei tea, kas sääl püütakse midagi sellise supertsentraliseerumise vastu ette võtta. Aga väga võimalik, et miski enam ei aita, protsess on läinud juba väga kaugele. Nii on ka võõraste jaoks Läti ikka Riia. Siis ehk veel Riia rand ja võibolla Sigulda.”
Leedu. „Leedulased ei saa oma uhkest ajaloost üle ega ümber. Kui esimene kord, see oli 1969. aasta kevadel Vilniuses/Wilnos käisin, näidati mulle venekeelset raamatut, mille servas oli määrdunud triip: seda oli ühest kohast palju avatud. Raamat oli mingi venekeelne tõlge vanast kroonikast ja (leedulastele) oluline koht sääl kirjeldas seda, kuidas Leedu suurvürst Algirdas piiras Kremlit, pani oma oda vastu kantsi väravat ja ähvardas moskvalasi, et kui nad veel talle truudust murravad, teeb ta nende pesa maatasa.
Soome: „Tõepoolest: olime sattunud teise maailma. Ning mis selles teises maailmas oli veel väga teistmoodi, olid lõhnad. Minuealised mäletavad nõuka-aja lõhnasid, mis olid pigem haisud: higilehk, kusehais segamini kloorihaisuga, bensiinihais. Lihtsalt – reaalsotsialismi hais. Soomes aga selliseid haisusid ei olnud. Kõik oli puhas, desodoreeritud, aromatiseeritud. Naisedki lõhnasid teistmoodi, vene parfüümide „Золотая осень” või „Красная Москва” asemel võis nende ümber hõljuvast aroomist aimata Pariisi, meile tookord veel üsna tundmatuid lõhnu ja nimesid nagu Chanel või Dior.”
Norra. „Mulle tundub, et norralased ei oska olla teenijad, sulased, neis puudub igasugune orjalikkus. Norra restoranis suhtleb keskealine ettekandja-tädi sinuga nagu taluperenaine oma külalisega, väärikalt, ilma alandlikkuseta. Tema olek annab mõista, et oleme võrdsed, et Norras ei ole seisusi, pole ülemaid ja alamaid. Nagu on kasvõi Rootsis. Või isegi oma demokraatlikusega kehklevas USA-s. Norralased on jäänud vabadeks talupoegadeks. Norras on ka kuningas talupoeg.”
Taani. „Kui Rootsi veel tõmbleb oma kuningriikluse kummalistes jääknähtudes, siis Taanis elatakse rahulikult. Ja mõnusalt. Maailma pressis on kirjutatud taanlaste oskuses sedasi elada, nende hygge’st, mis on nüüd mujal tähelepanu leidnud ja mida endale-teistele eeskujuks pakutakse. Arvan, et selles on omajagu liialdust ja kindlasti võib samasugust elumõnu-kunsti leida mujaltki. Mäletan oma tädi Martat, kes õhtul keetis endale tassi teed ja sõi moosisaia, öeldes, et teeb endale „mõnusat äraolemist”.”
Island. „Islandlased on tuntud sellegipoolest, et nad peaaegu ei kasuta perekonnanimesid, inimesel on eesnimi ja isanimi. Väikeses kogukonnas, kus on vähem elanikke kui Tallinnas ja suur osa üksteist tunnevad, sellest piisab. Islandi keelekorralduses on kaua valitsenud purism, piinlikult on välditud võõrsõnu. Molekuli nimetetekse sameind, planeeti reikistjarna, poliitikat stjornmal ja kompuutrit tölva.
Jne, jne...
