Ago anderson Foto: Rauno Volmar

Pärnu külje all Tammiste külas sillerdab varakevadine päike ja vohavad märtsikellukeste peenrad. Ago Anderson (44) süütab kummutil küünla ja haarab sahtlist tühja CD-plaadi. „Ma näitan teile, millega ma siin tegelen,” mugistab ta omaette naeru ja tõstab plaadi küünlaleegi kohale. Aegamisi tekib plaadile sulanud ala, järsku puhub Ago sellest läbi, moodustades niiviisi paunja kilest koti. „No ei tea, pean vist väiksemaid banaane ostma, et need sinna mahuksid,” arutleb Ago rohkem omaette. Korraks tundub, et oleme külla tulnud populaarse huumorisõu „Pühapäev Sepoga” osalisele – rahva lemmikule Endel Kellapile, kes rahulikul pärastlõunal oma banaanidega jahmerdab. Intervjuud alustades uurin, kuidas nädalapäevad tagasi sünnipäeva pidanud näitleja uus eluaasta saabus. Selle peale lööb Ago silmanähtavalt särama ja toob külalistele midagi näidata: „See on täiesti uskumatu, aga oma 44. eluaasta esimesel päeval sain ma Endla teatri publiku lemmiku meesnäitleja preemia ja peale selle Pärnu linna teenetemärgi!” Tundub, et näitleja on säärase tunnustuse üle siiralt üllatunud. Räägimegi sellest, mis kaasneb hõivatud teatri-, filmi-, ja seriaalinäitleja eluga, kuidas see mõjutab suhteid ja miks tekib kohati vajadus kaks kätt tasku panna ja tundmatusse sõita.

Kas praegu on Eestis hea olla selles vanuses, nagu te praegu olete?
Eestis on igatepidi jube hea. Ja neil keskea teemadel, mis on olnud mõnes näidendis, seriaalis ja filmis, ei ole ka üht selget põhjust. Ju neid tekitab mitu eri asja kokku. Loomulik nooruse energia hakkab pärast 30. eluaastat otsa lõppema ja tekib tunne, et pole enam nii võimekas kui enne. Põhilist hirmu tekitab see, et noored ja andekad tulevad peale. Minul isiklikult on pigem selle üle hea meel, et neid tuleb. Mingi kadeduse või vihaga ei viitsi ma üldse tegeleda. Vihastada ja halvasti öelda on nii lihtne. See on kõige madalam suhtluse vorm. Aga püüa öelda hästi, püüa naeratada! See on palju raskem.
Kodus on kõige lihtsam ärrituda ja pahandada. Ja see on minu jaoks kõige suurem mõistatus: miks valada oma lähedased üle negatiivse emotsiooniga? Just vastupidi – oma lähedasi peaks sellest kõige enam eemal hoidma. Mis siis, kui ta pani särgi valesti puule, või mis siis, kui mõni mu tähtis asi on kadunud. Need on nii tühised asjad. Aga see on selline ilus jutt, mis kipub ununema. Muidugi on emotsioonid meis sünnist saati sees ja need meid juhivadki. Selle vastu võidelda ei saagi. Üks nipp on: imesta, ära vihasta!

Kuidas suhtute sellesse, et paljud näitlejad on astunud lavalt kõnepuldi taha, et juhtida tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele?
Siinkohal kasutaksin mõttetera, et intelligentsi kõrgeim vorm on hinnanguvaba vaatlus. Aga kui on tunne, et peab ütlema, siis on tore, et seda tehakse. See nüüd kindlasti ei tähenda, et seda võiksid kõik näitlejad teha. Ka mul on mõtteid, aga ma ei taha neid jagada. Üks põhjuseid on see, et need muutuvad pidevalt. Ma ei ole inimene, kes on ühes põhimõttes kinni, et nii on ja nii jääb. Minu jaoks nii tõde kui ka elu kogu aeg muutuvad. See võib toimuda kuu aja või viie aasta lõikes. Minu üks elutõde, mille järgi püüan elada, on see, et jäik puu murdub tuules, paindlik jääb ellu. See ei tähenda, et paindun mingite voolude või suundadega kaasa. Absoluutselt mitte! Ma olen nende raamide vastu, mida meie ühiskond peale surub, võidelnud küll.
Näiteks häirib mind kohutavalt mingisugune ühtemoodi mõtlemine, käitumine, riietumine. Mu tütre üle, kes käib teises klassis, naerdi kingade pärast, mis ma talle Hiinast tõin. Ja nüüd ei pane ta neid enam jalga, sest teised naersid. Okei, nad on lapsed, aga see on ikkagi päris õudne. Kui käisin Indias, siis seal oli jube palav ja loobusin pükstest: panin endale lihtsalt kanga niuetele. Sellega oli väga mugav käia. Kui ühel soojal Eesti suvepäeval sama tegin ja selle kangaga tänavale läksin, siis vaadati kohe halvasti. Pede! Friik! See ei loe, et sul on mugav või lahe, kohe saad hukkamõistu osaliseks. Loomulikult ma siis loobusin sellest, aga see kurvastab. Iga inimene peaks olema eriline ega tohiks sellele alluda. Aga me allume, sest nii on lihtsam. Ju siis on see sallivuse ja avatuse küsimus. Üritan oma tütart kasvatada nii, et ta ei teeks kunagi kellelegi ülekohut, kes üldsusest veidi erineb. Kui juba üks inimene oma käitumist muudab, siis on see suur asi.
Võib-olla peaks meil olema riiklik programm, millega saadetaks iga eestlane korraks Ameerikasse, Indiasse ja mõnda islamiriiki. Vaatame, mis siis juhtub.
Olen kuu aega Iraanis veetnud. Sealsed inimesed on nii vapustavalt head. Kui istud restoranis, siis sulle lihtsalt saadetakse maiustus, ja mitte üks kord, vaid kogu aeg. Kõik kutsuvad külla ja kuritegevus on miljonilinnas null. Keegi ei joo alkoholi, kõik loevad raamatuid ja luulet. See on nii kultuurne! Kuku või pikali, aga ühtegi suitsukoni pole ka maha visatud. Nagu muinasjutt!
Vahel on kurb, kui räägitakse asjadest, millest ei teata. Sellepärast peakski käima ja ringi vaatama. Mina olen väga palju näinud islami head poolt ja samal ajal näeme meedia kaudu selle halba poolt. Sellepärast ongi hästi raske midagi arvata. Kui ma nüüd ütleksin, et islam on jube äge, ja sa selle ära trükid, siis mind löödaks kohe risti. Reaalsus on aga see, et asi algab riigikorrast ja -juhtidest. Usk ei ole süüdlane.

Pikka intervjuud Ago Andersoniga loe juba homme ilmuvast LP-st!