Süüria põgenikud Liibanonis Foto: Ester Vaitmaa, Ivar Soopan

Kahtlemata ei jää see intsident ainsaks. Sest põgenikud on tulemas – ja mitte ainult Ukrainast, vaid ka Süüriast, ning peagi koputavad meie koolide ustele lapsed, kes valdavad üksnes araabia keelt.

Loomulikult tekitab see õpetajatele palju probleeme, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu tähelepanu äratas pealtnäha sootuks kõrvaline seik selles loos. Donetski põgenikele pakuti võimalust panna oma poeg venekeelsesse kooli, aga nad keeldusid. Ühest küljest on täiesti arusaadav, et ründavate Vene vägede survel Ukrainast lahkunud inimese jaoks pole lapse vene kooli saatmine teab mis taevamanna. Donbassi külaline põhjendas oma valikut ka asjaoluga, et kuidas muidu peaks tema poeg kohanema uue kodumaaga? On ilmselge, et Eestisse kolinud laps peab tulevikku silmas pidades õppima eesti keeles.

Eks see ongi ju üldine praktika, mida pagulaste puhul kasutatakse kõikjal maailmas. Kõigepealt õpetatakse neile selgeks kohalik keel, alles siis saavad inimesed sulanduda ühiskonda, minna tööle, kooli. Ka Süüriast ning mujalt sõjakoldest Eestisse saabuvate põgenikega ei käituta teisiti. See on raske, kuid paratamatu, ning seda teavad ka põgenikud ise. Kui neil on tõsine soov oma saatust uue kodumaaga siduda, siis on nad valmis ka pingutama.

Aga kujutame nüüd ette ühte Süüriast saabunud perekonda, kes suure vaevaga õpib ära eesti keele ja omandab algteadmised eesti kultuurist. See perekond on nõus pingutama, sest neile on öeldud, et ainult sel moel saavad nad elada Eestis täisväärtuslikku elu. Kui te tahate Eestisse jääda, siis pole teisiti võimalik, teie laps peab käima eesti koolis!
Miks võivad need lapsed õppida oma emakeeles? Miks ei peeta nende puhul oluliseks eesti keele ja kultuuri keskkonda sulandumist? Miks koheldakse neid hoopis teistest reeglitest lähtuvalt?

Aga kui neil on viimaks keel enam-vähem selge, siis avastavad nad korraga, et nende kõrval elavad sellessamas Eestis inimesed, kes õpivad koolis vene keeles. Nendega pagulased edukalt suhelda ei saa, olgugi et peale araabia keele tönkavad nad juba päris rahuldavalt eesti keelt.

Süürlased võivad imestada: mis veider paralleelmaailm see on? Miks võivad need lapsed õppida oma emakeeles? Miks ei peeta nende puhul oluliseks eesti keele ja kultuuri keskkonda sulandumist? Miks koheldakse neid hoopis teistest reeglitest lähtuvalt?

Läheneva pagulastelaine tõttu muutub vene koolide olemasolu Eestis äärmiselt kummaliseks. Me kavatseme kodustada sadu, kui mitte tuhandeid süürlasi, panna nad kiirkorras kõnelema eesti keelt ja armastama eesti kultuuri. Samal ajal elab siinsamas arvukalt inimesi, kes võivad rahumeeli küpseda sootuks teistsuguses „ahjus”. Kõnekas on see, et kui riik otsib pagulastele kodu, siis ei tule isegi jutuks, et põgenikke võiks paigutada kusagile Kirde-Eestissse. Ja on arusaadav, miks – seal nad eesti keelt selgeks ei õpi. Sõjapõgenike vastuvõtmine on eestlaste siseasi, kohalik vene kogukond vaatab seda mõistmatult kõrvalt.

Kas ei oleks aeg siin midagi muuta?