Jaan Krossist (1920–2007) oleks võinud 1992. aastal saada taastatud Eesti vabariigi esimene president, kuid läks teisiti. Presidendiks sai hoopis teine Eesti suurkuju Lennart Meri.

Nii oma intellektuaalse haarde kui ka pärandi poolest on nad võrdväärsed, aga erinevalt Merist pole Krossi maailmavaadet kaugeltki lihtne üheselt tabada. Oli ta ju seotud nii konservatiivide, sotsiaaldemokraatide kui ka äärmusvasakpoolsete kommunistidega.

Kross kuulus ülikooliajast saadik poliitilise konservatiivsuse poolest tuntud Eesti üliõpilaste seltsi ja oli 1988. aastal üks selle taastamise eestvedajaid. Ta pidas end vasakpoolsemaks, kui ta valiti 1992. aastal tollaste Mõõdukate nimekirjas riigikogusse. Saadikukohast loobus kirjanik juba järgmisel aastal.

Riigikogu valimistega samal aastal toimunud presidendivalimistel kutsusid Isamaa noored poliitikud rahvusvaheliselt maineka, tosin korda Nobeli auhinnale esitatud kirjaniku presidendikandidaadiks. Kross keeldus. Seejärel pöörduti Lennart Meri poole. Ta oli toona Eesti suursaadik Soomes ja võttis ettepaneku vastu.

President Lennart Meri ja Jaan Kross, kes ütles presidendikandidaadiks esitamisest ära.
Foto: MATI HIIS

Laiem üldsus hindas Krossi kõrgelt ja ta oli meeltmööda ka nõukogude võimumeestele. Peale kirjandusauhindade pälvis ta 1971. aastal Eesti NSV teenelise kirjaniku ja 1985. aastal Eesti NSV rahvakirjaniku tiitli. Mõlema nimetaja oli ülemnõukogu presiidium ja kindlasti pidid selliste otsustega nõus olema ka kommunistliku partei juhid.

Selle tegi võimalikuks tõsiasi, et Kross oli poliitiliselt köielkõndija, tema taktika nõukogude režiimiga asju ajades ei olnud radikaalne. Erinevalt hulgast teistest kultuuritegelastest ja haritlastest ei kirjutanud Kross 1980. aastal repressioonide hirmus alla näiteks riikliku venestamispoliitika vastasele 40 kirjale.

Ei Pätsi ega ka kommunistide poolt

Oma mälestustes kirjutab Kross, kuidas ta reageeris raadiost kuuldud teatele 1940. aasta 21. juunil ametisse määratud Vares-Barbaruse valitsuse kohta.
Jaan Kross
Foto: Salomon Rosenfeld

Pean ütlema, et esimene reaktsioon oli see, et Vares (peaministriks määratud naistearst ja luuletaja – I. T.) – üllatav muidugi, aga miks mitte? (...) Kruus, Semper – jumalukene: Kruus – üks lugupeetumaid Tartu professoreid, üks Jaan Tõnissoni usaldusmehi; Semper – ma olin ju ise kevadsemestril (...) tema esteetikaloenguid kuulanud. Andresen – eesti haritumaid sotsialiste (...). Selle seltskonnaga võib ju ometi edasi elada küll. Võib-olla on osa neist meestest mulle isegi vastuvõetavamad kui Pätsu seltskond, mis nii väga lähenes Lõuna-Ameerika kolonelide-valitsusele.”

Kahtlemata ei toetanud Kross nõukogude kommunistlikku süsteemi. Sealsamas märgib ta küll, et talle sai kähku selgeks eelnimetatute jõuetus riigis toimuvat kuidagigi mõjutada. Ometi väljendab mälestuskild tema vastumeelsust tolleaegse president Pätsi autoritaarse režiimi vastu. Samuti kõlab selles lauses sümpaatia sõjaeelsete vasakpoolsete intellektuaalide vastu.

Ei maksa unustada, et kui retoorika välja arvata, polnud nõukogude režiimil, mis polnud totalitaarne, vaid põhines iga hinna eest võimul püsimise soovil ja oli alati kohandatavate põhimõtetega, vasakpoolse maailmavaatega just palju ühist.

Siber kui kirjanikutee kinnistaja

„Tjeid uaja uosakonda viia. Vaja kantroljida, kas võtsite sissemurdmisest uosa. Tjahe tjanaval toidupodi sisse on murtud. Vaja kantroljida, kas osa võtsite. Kui ei võtnud, kõnnitje minema.” Niiviisi pöördusid 1946. aasta esimestel päevadel Jaan Krossi poole kaks nõukogude julgeolekuteenistuse NKVD esindajat, kes võtsid tulevase kirjaniku teel Tartu ülikoolist töölt koju kinni.
Juuraharidusega Jaan Kross mõlgutas mõtteid kirjanikuametist juba enne Siberisse pagendamist. Eestisse naasnuna saigi temast elukutseline kirjanik.
Foto: V.Salmre

Sellest seigast said alguse Krossi Siberis veedetud aastad. Kross saadeti esiteks vangistusse sunnitöölaagrisse. Pärast sealt vabanemist ei tohtinud ta Eestisse tagasi pöörduda, sest oli määratud asumisele Siberi Abani asulasse, natuke alla tuhande kilomeetri Mongoolia piirist põhjas.

Pärast vanglakaristuse lõppu asumispaika sõites juhtus Krossi elus pöördeliseks saanud sündmus. Rongireisi viimasel otsal kohtus ta samuti Siberisse asumisele saadetud kirgliku Eesti kommunisti Alma Vaarmaniga, kellega nad sihtkohta jõudes asusid elama ühisesse korterisse. Sõprus sidus Krossi ja Vaarmani kogu elu. Nad käisid läbi ka pärast 1954. aastat, kui Kross saabus asumiselt tagasi Eestisse.

Partei- ja kultuuritegelased oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva tähistamisel Sakala tänava poliitharidusmajas. Paremalt 2. kirjanik Lilli Promet, 3. kirjanik Ralf Parve, 5. kirjanik Jaan Kross, 6. personaalpensionär EKP veteran Alma Vaarman
Foto: Rahvusarhiiv

Teoreetiliselt võinuks 48-aastane Vaarman olla 31-aastase Krossiga kohtudes ka tema ema. Kirjanduslikus mõttes Vaarman selleks saigi.

Sellele, et ülikoolis õigusteaduskonna lõpetanud Kross saab kunagi jätkata tööd juristina, tollal eriti loota ei saanud. Küll oli ta juba ammu mõlgutanud mõtteid kirjanduslikust karjäärist. Krossi lähedased – ema ja esimene abikaasa Helga – suhtusid ta varastesse kirjanduslikesse katsetustesse jahedalt ja kaugeltki mitte julgustavalt. Kirjutamisega tegi ta algust juba varem, aga jäi toppama. Enne arreteerimist oli Kross avaldanud mõned luuletused ja luuletõlked, kuid need kujutasid endast pigem harvu katsetusi.

Kirjaniku ameti eripära on, et erinevalt kujutavast kunstist, teatrist või muusikast ei saa seda üldiselt kõrgemal tasemel õppida. Seetõttu on mõne mentori tugi ja kõrvalpilk kahtlemata oluline. Vaarmani toetusel ja õhutusel alustas Kross oma esimeste pikemate teoste kallal süsteemset tööd.

Tolleaegsest kirjavahetusest selgub, et just Vaarman veenis Krossi, et temast võib saada oluline kirjanik. Moskva kirjandusinstituudis õppinud Vaarman toetas teda vaimselt ja võttis enda peale kodused majapidamiskohustused. Vaarman leidis pärast Jossif Stalini surma taas nõukogude funktsionääridega kontakti ja seisis vana vasakäärmuslasena võimukoridorides Krossi eest ka pärast Eestisse naasmist.

Kirjanduse võimalused

Püüdes minevikku mõista, võib kirjanikul olla ajaloolasega võrreldes suur eelis. Sellest räägib loo Krossi sõber, Eestiski tuntud Soome ajaloolane Seppo Zetterberg.
Seppo Zetterberg
Foto: Teet Malsroos

Ta kohtus Krossiga esimest korda Helsingis 1988. aastal. Nende ühine aruteluteema oli salapäraselt hukkunud riigimees Jüri Vilms, kelle kohta ilmus Krossi sulest romaan „Tabamatus” ja Zetterbergilt ajalooline uurimistöö.

„Kohtusime palju kordi, nii Helsingis kui ka Tallinnas ja pidasime pikki vestluseid,” meenutab Zetterberg. Teemaks oli peaaegu alati ainult Jüri Vilmsi saatus. „Kuigi olen elukutselt ajaloolane, ei küsinud ma kunagi tema poliitiliste vaadete ega ka tema kaugema mineviku kohta. Neid teemasid me ei puudutanud. Ma vist ei tahtnud ka selle kohta küsimusi esitada,” ütleb Zetterberg nüüd.

Vilmsi-teemaliste vestluste käigus koorus välja hoopis teine tõsiasi: Krossil oli Zetterbergi ees mingis mõttes eelis. „Mina saan kirjanikuna kirjutada seda, mida sina ajaloolasena ei saa,” võrdles Kross kirjandusliku töö eeliseid. Tõepoolest, kirjanik võib juhtunut mõista püüdes lasta fantaasial vabalt lennata seal, kus ajaloolane on sunnitud faktide puudumise tõttu alla andma ja loo lõpplahenduse avatuks jätma.

Nelja-aastane Eerik-Niiles Kross ja Alma Vaarmann 1972. aasta kevadel
Foto: Uno Oksbusch

Paljud Krossi teosed paigutuvad ajaliselt kaugesse minevikku, näiteks üks tema hinnatumaid teoseid „Keisri hull”. Ent märkimisväärne osa tema töid on otseselt autobiograafilised. Ka oma mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised” kasutab Kross mitmel puhul oma eluseikade kirjeldamiseks avaldatud ilukirjandusteoste lõike. Osa romaane-novelle on fantaseeritud mõne painama jäänud eluseiga lahenduse kohta või on neis läbi mängitud mõne tema kaasaegse elustsenaarium, mis võinuks Krossigi puhul realiseeruda.

Jaan Kross
FOTO: Marko Mumm

Krossi teoste peategelased on tihti andekad, võimekad ja ambitsioonikad tüübid, kes otsivad lämmatava võimusüsteemiga ühiskonnas oma kohta, ohverdamata selleks inimlikkust, eneseväärikust ega südametunnistust. Neis on oluline koht välise surve ja oma tõekspidamiste piiril balansseerimisel. Just see paistab kokku võtvat Krossi enda hingeseisundi.

Kuigi Krossi tuntakse eelkõige tänu tema romaanidele ja novellidele, olid tema esimesed pikemad tööd autobiograafiliste joontega värssromaan „Tiit Pagu” (räägib noormehest, kes nii kodanlaste kui ka 1940. aastal nõukogude võimu toetanute kõrval püüdis leida kolmandat teed), Ameerika-teemaline sotsiaalkriitiline draama „Marc Edfordi kaitsekõne” ja poeem „Gameš”. Kross ise neid töid hiljem oma loomingu nimekirja ei pannud. Ent märkimisväärne on, et hiljem eelkõige romaanikirjanikuna tuntud Kross valis žanriteks just tollal Eestis olulise värsivormi, poeemi ja draama.

Jaan Kross oma mälestusteraamatu "Kallid kaasteelised" esitlusel
Foto: Vallo Kruuser

„Tiit Pagu” oli vormiliselt inspireeritud vene poeedi Aleksandr Puškini teosest „Jevgeni Onegin”. Selline valik polnud juhuslik, sest 1940.–1950. aastatel olid peaaegu ainsana lubatud kultuurilised viited vene kultuurile. Eriti kõrgkultuuri puhul oli niisugune orientatsioon ainus turvaline otsus. Sealjuures oli Puškin Eestis populaarne juba 1930. aastatel, teda tõlkisid Ants Oras, Heiti Talvik jt.

Smuuli tähelend ja luigelaul

Krossi eakaaslane, kirjanik Juhan Smuul on nüüdseks oma kunagisest särast suure osa kaotanud. Ometi ei kuulu Kross samasse kirjanduslikku põlvkonda kui 1940. aastate lõpus Eesti kirjanduselus esile tõusnud Smuul. Nii nende saatus kui ka looming on vägagi erinevad.

Samal ajal kui Muhu taluperest pärit ja sealse algkooli lõpetanud Smuuli tähelend hoo üles võttis, oli Kross Siberis, alguses vangina sunnitöölaagris ja hiljem asumisel. Tolleaegseid stalinistlikke kirjandussuundi hoolikalt järginud Smuuli selle aja tähtteos oli „Poeem Stalinile”. 1951. aastal valiti ta 29-aastasena kirjanike liidu aseesimeheks. Ometi oli Smuuli lõpp raske: poliitilise vaimse surve tagajärjel sai vaimselt nurka surutud Smuulist alkohoolik, ta suri kõigest 49-aastaselt maksatsirroosi.

Mälestustes on palju räägitud, et Siberist tagasipöördujatele oli kodumaa ühiskond võõrastavalt nõukogulik. Siberis oli lihtsam oma kultuurimulli säilitada. Krossil jäi lähedalt nägemata märkimisväärne osa isiksust hävitavat alandust, millest loomeinimesed 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses läbi pidid käima. Paradoksaalne, aga täiesti õigustatud küsimus: kas vangistamine ja Siberisse saatmine hoopis säästsid Krossi Eestit vallutanud vaimsest terrorist ja panid aluse tema kirjanikukarjäärile?

Jaan Kross oma mälestusteraamatu "Kallid kaasteelised" esitlusel
Foto: Vallo Kruuser