"Märkasin eile üllatusega töö juures, et räägin eesti keeles. Brüsselis olin ju harjunud tööasju inglise keeles ajama," ütleb Maive Rute. Rauno Volmar

Sellest, kui raske on Euroopa tippu jõuda ja missuguseid inimlikke valikuid see eeldab, räägib Rute (53) LP-le avameelses intervjuus, mis annab võimaluse näha ka tema korrektse ja väljapeetud koore alla. Muide, pole üldse võimatu, et Rutest saab kunagi Eesti Panga president – asepresidendi koht ja isikuomadused loovad selleks tugevad eeldused.

Millal te Eestisse tagasi jõudsite?

Ega ma pole ju päriselt Eestist ära läinudki, olen siin ikka käinud – suvel puhkamas ja talvel jõulusid veetmas. Aga töö asjus tulin tõesti alles nädal aega tagasi [intervjuu on tehtud 2. oktoobril], seni olen asju lahti pakkinud ja raamatuid riiulisse pannud. Alates 1. oktoobrist olen tööl.

Olite ära peaaegu viisteist aastat. Tagasitulek pidi olema päris suur ettevõtmine?

Jah, neliteist ja pool aastat. Alustasin tööd Brüsselis aprillis 2005. Keeruliseks tegi kolimise pigem see, et meil on küllaltki suur raamatu- ja kunstikogu. Raamatute ja kunstiteoste oluliselt väiksemale pinnale paigutamine on olnud päris suur logistikaülesanne. Raamatud on riiulitel juba oma koha leidnud, maalid seinal veel mitte, aga küll saavad need ka paika.

Eesti kodu oli kogu aeg alles, aga mis sai nüüd Brüsseli kodust?

Mitte päris nii. Eesti kodud on vahepeal muutunud. Kui ära läksime, jätsime endale ainult pisikese kesklinnakorteri, et oleks, kus Eestis käies peatuda. Brüsselis on meil oma maja. Aga kuna abikaasa (Euroopa Komisjoni teaduse ja innovatsiooni peadirektoraadi Eesti ja Soome lauaametnik Jüri Rute – V. K.) jääb edasi Brüsselisse, siis on suur osa majast nüüd välja üüritud. Abikaasa elab seal majas edasi. Nii et kodu on mul ikka kahel maal. Eks peame abikaasaga kahe maa vahel pendeldama nagu paljud teisedki perekonnad.

Abikaasa ei öelnud, et meil oli siin ju hea elu, miks sul on vaja Eestisse tagasi minna?

Eks ta küsis küll, kas ma mõtlesin ikka hästi järele. Ta toetas mind kandideerimise ajal oluliselt. Eesti Pank tegi asepresidendi kohale ju üsna põhjaliku konkursi: päris mitmest rõngast tuli enne finišini jõudmist läbi hüpata. Abikaasa oli kogu selle aja jooksul väga mõistev. Aga tema oleks muidugi hea meelega näinud, et oleksin jätkanud Brüsselis.

Palgas kaotate ilmselt oluliselt?

Umbes poole, jah.

Avalehele
77 Kommentaari