„Kui olin saanud 45-aastaseks, sattus mu eluteele järjest enam inimesi, kes inspireerisid ning julgustasid mind, et ka minu vanuses saab hoopis uut eriala õppida,” sõnab oma esimese kriminulli avaldanud ning jaanuaris holistilist õigusabi andma hakkav Anneli Urge. Foto: Olga Makina

Neid intervjuusid, mille eel saan läbi lugeda veel ilmumata romaani, pole just palju olnud. Tõtt-öelda on see esimene. Oma trükisooja kriminulliga debüteerib õigusnõunik Anneli Urge (48). Romaan „jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” jõuab kohe raamatulettidele. Seejärel tuleb tal teha veel holistilise regressiooniterapeudi kutseeksam ning uuel aastal avab Anneli Eesti esimese holistilise õigusbüroo.

Meie kohtumise päeval on Anneli ametlikult tagasi võtnud oma sünnijärgse nime Urge. Paarkümmend aastat tagasi Jaan Manitskilt abielukingiks saadud nime on Anneli nüüd, lõpuks ja lugupidamisega, tagasi andnud. „See ei kuulu enam mulle. Sest nimi pole ju pelgalt sõna. Nimel on oma tähendus ja energeetika,” lausub ta vaikselt. Kolm aastat tagasi lahutatud abielu järellainetus vaibub.

Anneli on kogu elu olnud seotud suure (mehe) nimega. Oli ju tema isa Leo Urge taasiseseisvunud Eesti esimene peaprokurör ja enne seda veel omajagu aastaid Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi prokurör. Nimi kohustas ja kasvatas tütartki. Keemiaõpetajast ema, koduski kaunilt korrektse Anne hellus säras silmist ja naerulohkudest põsis, ent Pärnus sileda liivaranna veeres parkide roheluses asunud kodus oldi ranged.

„Mind on lapsepõlvest alates kasvatatud ütlemisega „tuleb olla tugev”. Seda väljendati eri viisil, kuid see tähendas alati, et tunded tuleb kõrvale jätta ja abi küsida pole sobilik. Seetõttu ei olnud ma kunagi tüdinud ega nõrk ja valu oli isiklik asi,” tõdeb Anneli. Ta vaikib viivu ja jätkab: „Paljud juura- või meestemaailmas tegutsevad naised kannavad õlgadel justkui visuaalset pintsakut. Kas see seal ka füüsilises plaanis on, polegi määrav, sest kaitsemehhanismina on pintsak meil alati olemas.

Avalehele