Foto: TERJE LEPP

Sel aastal pälvis pressisõbra tiitli president Kersti Kaljulaid, aga pressivaenlase tiitlit välja ei antudki ning õige kah. See oligi pisut perversne komme. Auhind on oma olemuselt ju kingitus, mis antakse kellelegi tänutäheks. Ja kingitakse alati üksnes ilusaid ja häid asju. Koledaid asju kinkida keelab viisakus ja kui keegi seda siiski teeb, siis nimetatakse säärast käitumist kiusamiseks. Üksnes väga paha laps sokutab klassikaaslase jõulukingi sisse heeringapea ja tühja õllepudeli, et vaadata, mis näo õnnetu ohver selle peale teeb. Ehk hakkab koguni nutma! See on ehe sadism.

Ja ega see pressivaenlase tiitel ka palju parem olnud. Ka selle taga peitus soov kätte maksta, kahjurõõmus lootus, et laureaat pärast „autasu” saamist end vähemalt natuke aega kehvasti tunneb. Muidugi võib öelda, et pressivaenlaseks saadi asja eest. Aga vaenlasega pole mõtet üldse suhelda, liiati veel talle kingitusi teha, isegi mitte mõnitavaid. Päkapikk käib ka ainult heade laste juures, pahade laste sussi sisse ei pane ta midagi, selle asemel et kannaks sinna karistuseks prahti.

Üksnes väga paha laps sokutab klassikaaslase jõulukingi sisse heeringapea ja tühja õllepudeli, et vaadata, mis näo õnnetu ohver selle peale teeb.

Ning lõppude lõpuks – iialgi ei või ette aimata, kuidas karistus, olgugi kellegi meelest õiglane, inimesele mõjub. Viimati, aasta tagasi, sai pressivaenlase tiitli Aivar Rehe... Praegu on vist paljudel piinlik sellele mõelda.

Otsapidi seostub sama teemaga ka mitme poliitiku rõhutatud pahameel selle üle, et kohus otsustas enne tähtaega vabastada vanglast riigireetur Herman Simmi. Tal on kümme aastat istutud, paar aastat jäänuks veel, aga kohus leidis, et Simm pole ühiskonnale enam ohtlik ja teda pole mõtet kauem kongis pidada.

See väidetavasti riivas mõne poliitiku õiglustunnet. Kuidas siis nii – riigireetur lastakse varem vanglast välja! Nii ei tohi!

Loogiliselt võttes ei saa Herman Simmi vabanemisest eesti rahvale sündida mingit ohtu. Teine asi on paadunud mõrvarite, varaste ja pedofiilidega. Nende riivi taga hoidmise mõte on puhtalt uut kuritegu ennetada, sest on üsna tõenäoline, et vabadusse pääsedes asuvad säärased isandad otsekohe uuesti oma harjunud erialal tegutsema. Herman Simm aga kahtlemata pole retsidivist, tema on reetur. Kuid kedagi reeta, mingeid saladusi maha müüa tal enam ilmselgelt ei õnnestu, sest ta lihtsalt ei pääse enam ühelegi saladusele ligi. Äärmisel juhul võib ta pildistada sildu ja jaamahooneid, aga vaevalt säärane info Venemaad huvitab.

Seega võib öelda, et Herman Simm on täiesti ohutu. Juhan Jaigil on kaarnakivijuttude sarjas üks lugu, mis kõneleb, kuidas saadi jagu külasse kolinud tigedatest tontidest. Neil lõigati maha kihvad, küüned ja tiivad ning selle operatsiooni tulemusel said neist harilikud metssead, kes jooksid padinal metsa. Sääraseks ohutuks metsseaks on pärast kahjutuks tegemist muutunud ka riigireetur Simm.

Seega ainus põhjus teda veel vanglas kinni hoida on lihtlabane kättemaks. Soov iga hinna eest ära hoida seda, et riigireetur võiks näiteks poest jäätist osta või suvel Pirital päevitada. See ei sobi! Tal ei tohi olla ainsatki helget hetke, ta peab lakkamatult piinlema nagu Dante Põrgu asukas!

Kas säärane verejanuline suhtumine pole pisut mage? Kurb, kui mõni inimene vajab rahuloluks seda, et teine inimene kusagil kannataks.