Praegune Venemaa peab end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks ja seda ta tõesti ka on: Lenin lebab endiselt Punasel väljakul ja presidendi öökapiraamatute hulka kuulub Stalini ajal välja antud „NSV Liidu ajalugu”. Foto: YURI KOCHETKOV

Käisin hiljuti Narvas: linnas, millega eesti poliitikud suurt midagi peale ei oska hakata ja kuhu nad seetõttu harva satuvad. Räägitakse, et ka pangad ei anna Narva arendamiseks laenu, sest see tundub perspektiivitu. Teisel pool Narva jõge oli näha räämas Ivangorodi linnus ja ma mõtlesin õudusega, et mõni mees himustab sedagi linna Eestile tagasi, kuna meil on ju selle peale „õigus”. Muidugi, ma saan aru, et ennekõike on säärased väited lihtsalt sooja õhu suust välja puhumine ja lihtne viis etendada põhimõttekindlat rahvuslast, aga piinlik kuulata on ikkagi. Kui Venemaa tõesti tahaks Eestile midagi kurja teha, siis ei alustaks ta meie vastu sõda, vaid tagastakski Ivangorodi ja jälgiks pihku itsitades edasist arengut.

Petserimaaga on lugu pisut keerulisem, sest on ju tõesti ebameeldiv, kui inimesed ei saa oma lähedaste haudadel käia. Ent tegelikult pole ju siingi küsimus mitte selles, kust jookseb riigipiir, vaid hoopis sõbralikes suhetes. Kui näiteks Valgas elav inimene soovib käia Lätis olevates surnuaedades, siis ei ole selleks tarvis neid kalmistuid Eesti riigiga ühendada – juurdepääs on vaba ka praegu. Petserimaa ei kuulunud ka nõukogude ajal ENSV koosseisu, aga siis ei häirinud see kedagi, sest liiduvabariikide vahel piiri ju polnud. Säärast „mugavust” ja niivõrd suurt lähedust Venemaaga me ilmselgelt enam ei soovi, aga kena ju oleks, kui kunagi tulevikus oleksid Eesti ja Venemaa suhted sama sõbralikud kui praegu Eesti ja Läti vahel, nii et igaüks võib vabalt tulla ja minna ning oma lähedaste kalmudel käia. Selle poole peaks püüdlema, mitte tõmbama uusi riigipiire, olgugi nad Tartu rahulepingus kirjas.

Olgem ausad: teisel pool läbirääkimiste lauda ei istunud mitte Eesti esindajate väärilised tõsised riigimehed, vaid sisuliselt kurjategijad.

Tegelikult on Tartu rahuleping üks kummaline dokument. Eesti delegatsiooni osavust ja tarkust on võimatu ülehinnata, aga olgem ausad: teisel pool läbirääkimiste lauda ei istunud mitte Eesti esindajate väärilised tõsised riigimehed, vaid sisuliselt kurjategijad. Kuidas teisiti nimetada Lenini juhitud valitsust, kes enne Tartu rahulepingu allkirjastamist oli allkirjastanud tuhandeid dokumente, mille alusel tapeti ja hävitati, lõhuti ja purustati? Sisuliselt võib enamlaste valitsust võrrelda röövlitega, kes tungivad majja, mõrvavad peremehe ja perenaise, aheldavad lapsed keldrisse ja hakkavad siis uute majaomanikena esinedes mööblit ja lauahõbedat maha parseldama.

Eks sõlminud bolševikud Tartu rahugi ennekõike selleks, et murda läbi majandusblokaadist – soliidsed riigid keeldusid sel ajal veel bandiitidega asju ajamast – ja leida kanal, mille kaudu saaks maha müüa keisri varakambrist ja süütutelt inimestelt riisutud aarded ning teenida võimul püsimiseks hädavajalikku valuutat. Eesti oli iseseisvuse saavutamise ja sõja lõpetamise nimel valmis selleks kanaliks hakkama – ja targasti tegi, see oli meie ainus võimalus. Aga loota, et pätid lepingutest kinni peavad, oli muidugi naiivne. Juba 1924. aasta detsembris sülitati selle peale ja 1940. aastal lasti leping lõplikult allavett.

Loota, et pätid lepingutest kinni peavad, oli muidugi naiivne. Juba 1924. aasta detsembris sülitati selle peale ja 1940. aastal lasti leping lõplikult allavett.

Praegune Venemaa peab end Nõukogude Liidu õigusjärglaseks ja seda ta tõesti ka on: Lenin lebab endiselt Punasel väljakul ja presidendi öökapiraamatute hulka kuulub Stalini ajal välja antud „NSV Liidu ajalugu”. See tähendab, et teisel pool Narva jõge valitseb seesama mentaliteet ja nii Narva kui ka Koidula piiripunktis on alati hea tunne: meie vahel on piir, olgugi võib-olla mitte see, mis sai Lenini valitsusega kokku lepitud.