Ei teagi tänapäeva eesti teatrist kedagi, kes nii oma välistelt eeldustelt kui ka vaimusuuruselt sobiks paremini kehastama noort Krossi kui Tambet Tuisk. Foto: Gabriela Liivamägi

Klassiku tavapärase suurjuubeli teeb põnevaks asjaolu, et laiema avalikkuse ette on samal ajal jõudnud teave Jaan Krossi senitundmatuist teostest ja maailmavaatelist kujunemist mõjutanud elulooseikadest. Peamine avastuste tegija ja populariseerija on olnud tema väimees, akadeemikust kirjandusteadlane Jaan Undusk. Eesti teatriilmal on õnn, et kõige muu kõrval on Undusk ka hea sulega dramaturg, kelle kolm näidendit on alati auhindamist leidnud.

Olgu kohe öeldud, et Hendrik Toompere seekordne lavastus on õnnestunud ja huviga jälgitav nii noortel, kelle jaoks leidub seal kuhjaga avastusklikku, kui küllap ka inimestel, kes näidendi prototüüpe isiklikult tundsid. Minu tutvus Krossiga sai alguse enam kui kuuskümmend aastat tagasi, kui näidendi teise peategelase Alma prototüüp tõi noore Jaani minu vanematekoju kohtuma samuti äsja Siberist naasnud Hendrik Allikuga.

Avalehele
26 Kommentaari
Loe veel: