2014. aasta suvel otsustas viis peret – 12 täiskasvanut ja kuus last – jätta linnaelu korteris ning asutada ökokommuun, kus saaks ühiselt jätkusuutlikku eluviisi praktiseerida ja selles vaimus lapsi kasvatada. Pered panid rahad kokku, võtsid ühendusele nimeks Väike Jalajälg ja soetasid Raplamaal asuva Mõisamaa mõisakompleksi. Eluruumi oli küllalt ja 33 hektarit põllumaad tundus piisav, et kasvatada suur osa toitu ise – seda loomulikult permakultuuri ehk jätkusuutliku põllumajanduse põhimõtteid järgides.

Eesti on väike. Jutt uuest ökokommuunist jõudis tuttava kaudu režissöör Margit Lillakuni, kes tundis, et julgest ettevõtmisest võiks dokumentaalfilmi teha. Kolmapäeval dokumentaalfilmifestivali DocPoint avateosena esilinastunud „Südamering” jälgibki Mõisamaa kogukonna arengut viie aasta jooksul, päris algusest tuumikkamba lagunemiseni. Linateose pealkiri pärineb teraapiavormist, mille puhul istutakse ringis ja jagatakse üksteisega ausalt kõiki tundeid, nii head kui ka halba. Filmi ringis kisuvad kogukonna liikmed endalt maha viimsedki maskiriismed ning lasevad kaamerasilmal näha oma kõige õnnelikumaid ja hapramaid hetki.

Kolmveerand esimest aastat möödus nagu malevasuvi: ühiselt remonditi eluruume, hariti maad, ehitati suur kasvuhoone, korraldati üritusi, kallistati puid ja hüpati üle jaanilõkke. Kogukonna liikmed magasid põrandal pead-jalad koos nagu laagris ning režissöörgi ööbis võtete ajal kellegi toas või suures saalis madratsil. Kõik lausa õhetasid õhinast.

Avalehele
326 Kommentaari
Loe veel: