"Ma ei pea end maailma nabaks. Kui peaksin, siis mind üldse ei kotiks, kuidas mu vanematel läheb, kuidas elavad mu sõbrad ja paljud teised. Mulle läheb see korda," ütleb Sveta Grigorjeva. Foto: Tiit Blaat

Kas on võimalik vaadata üksi laval tantsivat naist ja mitte mõelda selle peale, kes ta säärane on ja missugust emotsiooni ta väljendab? Mitte pöörata tähelepanu sellele, kui palju tal riideid seljas on või pole, ja püüda aru saada, mis tundeid ta väljendab?

Võib-olla on võimalik mõelda liikumisest kui millestki, mis kuulub liikumisele endale. Lasta end „võrgutada” liikumisest endast, mitte laval tantsivast kehast. Muutuda ise tantsuks, ollagi tants. Ent mida see õigupoolest tähendab? Mis on tants siis, kui see murrab välja harjumuspärasest eneseväljenduslikkusest? Kui see pole enam muusika kaunistus? Kui ma tantsin üksi, kas ei tantsi ma siis ehk... liikumisega, tantsu endaga? Missugune on tants, mis mõõdab keha võimaluste piire ja käsitleb end eelkõige mõtlemise meediumina? Oot, mis ajast tantsimine ja mõtlemine üldse kokku käivad?

Sõna „mõtlemine” ei lange juhuslikult. Nimelt võimalusest tantsu olemuse ja piiride üle mõtelda tundis Sveta Grigorjeva (31) Tallinna ülikoolis koreograafiat õppides puudust. Selle võimaluse ja vabaduse on ta leidnud Saksamaal Giessenis Justus Liebigi ülikoolis, kus ta saab peagi koreograafia- ja performance’i magistrikraadi. Üks koreograafia magistrikraad tal juba on.

Praegu valmistab Grigorjeva Tallinnas Sveta baaris ette tantsulavastust, mille peategelane on ta ise. „Mul on lihtsam olla ise laval, siis ma ei pea kedagi treenima. Seda, milleks ma võimeline olen, ma ju tean,” sõnab Grigorjeva. Ta on esimeses järjekorras koreograaf ja tantsija ning alles siis luuletaja, kahe palju vastukaja saanud luulekogu autor.

« Avalehele 128 Kommentaari