See, et üsnagi oluline osa kongressil olnud eestikeelsetest delegaatidest eelistas lõpuks Kõlvartit (sest, kust muidu need üle 500 hääle tulid), näitab, kui väga sooviti muutust. Seda isegi olukorras, kus täpselt polnud selge, kuhu uus kapten laevanina lõpuks keerab, kui tormisel merel seilama hakatakse.

Ilma vastavate pingutusteta oleks meilgi palju tõenäolisem olnud Läti stsenaarium, kus radikaalse vene partei otsa valiti avalikult Putini-meelne juht, kelle puhul on suur küsimus, kuivõrd ta seal ikka ajab Läti asja ja kuivõrd Venemaa asja. Selles kontekstis ei peaks me tõesti oma integratsioonipoliitika saavutuste pärast häbi tundma – meie seis on palju parem, kui omal ajal samas punktist alustanud lätlastel.