RAAMATUBLOGI: Ta nagu oleks samastunud inimestega, keda jahtis, ja kannatas samade piinade all nagu temagi...
Georges Simenon, „Maigret ja tapja“, tõlkinud Merike Riives, Pegasus, 176 lk.
Georges Simenon on tegelikult hämmastav. Eelkõige sellega, et tema romaanide tase ei tõuse ega lange, vaid on üksluiselt kõrge. Ühes uurimistöös üritati välja selgitada parimat komissar Maigret’ lugu, kuid joosti karile – kõik, kui mitte arvestada paari esimest teost (aga ka need olid igati lugemist väärt) võinuks olla number ühed.
Huvitav on vaadata teksti, mis järgneb loo lõpule. Mis seekord on: Epalinges (Vaud) 21. aprill 1969.Ehk siis sel (öö)päeval romaan sündis. Tegelikult oli teos Simenoni peas varem valmis, sel päeval muutus see tekstiks. Või õigemini... Arvatakse, et Simenon kehastus hinges ümber Maigret’ks ja pani lihtsalt kirja tema (või nüüd juba oma) loo. Sama, muide, teeb Maigret kurjategijat jahtides ehk üritab temaga üheks muutuda. Või nagu komissari abikaasa mõttes ütleb: „Ta nagu oleks samastunud inimestega, keda jahtis, ja kannatas samade piinade all nagu temagi.“
Seekord on Maigret koos abikaasaga arstist sõbra juures õhtusöögil – pakutakse veiselihahautist Bourgogne’i moodi – kui tohtri juurde tormatakse: kõnniteel lebab pussitatud mees, suremas...
Mõistagi võtab Maigret uurimise enda kätte ja võiks olla üsna lihtne – nimelt oli parfüümikuninga tapetud pojal isepärane hobi, ta käis Pariisis ringi ja salvestas tundmatute inimeste juhtuajamisi. Neid kuulates lahendatakse üks kuritegu, kuid noormehe tapjani see ei vii, ei vii õigupoolest miski. Kuni...
Maigret’ erakordne omadus on mõelda raamist välja ja kui hakkavad saabuma anonüümsed kirjad ning telefonikõned, teab ta täpselt, kes on tapja, ainult et tol pole nime ega identiteeti. Ja nüüd tuleb leida tee, et mõrvar ise prožektorite valgusse astuks.
„Maigret ja tapja“ on järjekordne neelamist väärt intellektuaalne lugu, mis annab nii mõnegi lisapala maailma tuntima komissari mõistmisel ning tema suhetel abikaasa ja maailmaga. Ootame järgmist teost...
