RAAMATUBLOGI: Kriminaalne Mulgimaa 1905 ja urjadnik Luuk: Kõik punased lipud ja kaelasidemed kuuluvad koheselt konfiskeerimisele!
Lille Roomets, „Härjasoo hingevaras“, Tänapäev, 208 lk.
Eestist on saamas (või juba saanud) ajalooliste krimiromaanide maa. Seekord minnakse tagasi pea 130 aastat ja Mulgimaale – Abja-Paluojasse, Mõisakülla ja riivamisi ka Hallistesse. Ehk siis igasse maakohta oma minevikukrimka.
Tegelikult on ääretult lahe, et Lille Roomets võtab ette ajajärgu, mida on siinmail küll kajastatud, aga mitte krimivormis. Kuritegusid uurivaid mõisahärrasid ja apteekreid, meil on, aga nüüd astub väärikasse ritta urjadnik Ado Luuk, kes saab kaaslaseks uuendusmeelse Max Rawelli, kel, kujutage ette, on politseikoer, niivõrd-kuivõrd.
Aasta oli siis 1905. Peterburis oli toimunud Verine Pühapäev ning hoovused võisid jõuda ka Eestimaa kubermangu. Seega tuli kõik, kes mässu huulile võtsid, kartsa panna, rahvakogunemised kategooriliselt ära keelata, nagu ka punaste lippude ja kaelarättide kandmine, selgitas politseiülem Otto Griinberg: „Kõik punased lipud ja kaelasidemed kuuluvad koheselt konfiskeerimisele.“
„Aga punased mütsid?“ päris Luuk.
„Konfiskeerimisele!“ kinnitas Griinberg, hääles ärritus.
„Kuidas punaste käpikutega lugu on?“ uuris Luuk väsimatult edasi.
„Persse need punased käpikud!“ käratas ülemus. „Kui kuulata ei oska, siis annad kohe oma valge kuldnööpidega kuue Rawellile edasi ning võid siit minema kerida.“
„Ega ma siis paha pärast,“ püüdis Luuk asja pehmendada. „Ma tahan lihtsalt kindel olla, et kõik õigesti teen, nii nagu isake tsaar täpselt tahtnud on.“
Ehk siis nõndasugused meeleolud seal Mulgimaal.
Ainult et tsaari ei kavatse keegi kukutada, mõisaid põletada samuti mitte, küll aga kaob kaks titte – üks Mõisaküla hurtsikust, teine Abja mõisavalitseja majast. Kuigi Mõisaküla kordnik Burlak nõudis lõpetada jamaga tegelemise – „Mingi kehvikute titt ei ole nii oluline, et selle peale oma närve ja aega kulutada. Nagu need pärdikud neil loetud oleksid!“ – ent Luuk ja Rawell ajavad asja edasi.
Nagu ikka, tõuseb ajaloolistes krimkades esile taust – kuidas toona elati ja oldi. Näiteks...
---
Kööki astudes lõi Luugile meeldivate saia- ja peekoniaroomide asemel vastu hoopis iiveldama ajav sisikonna ja soolikate lehk. Köögilaual oli hunnik surnud varblasi, hallikaspruunide sulgede kuhjad ja haisvad kausid lindude sisikondadega. Vaagnale asetatud puhtaks kitkutud varblased olid suurte kohevate sulekuhjade kõrval kui pisikesed siniseks tõmbunud kartulid. Mis neist tappa? Mida sellisest süüa saab, mõtles Luuk, kuid ei hakanud selle üle pikemalt arutlema. Ega siis härrad peagi prosta toiduga leppima. Nemad söövad ikka ööbikukeeli ja kastavad neid maoõli sisse.
