Järjelugu: Saatana märk 7. osa
Loomulikult vedeleb kõige peal Velbuse tunnistus, nimi ja kontaktid lehepäises. Konarlikku teksti ilmestavad pahaendelised joonised - võlukepi skeem, haldja pistoda, veidrad sümbolid... Paber näeb üsna haige välja. Üks pilk paberile ja kaugeleulatuv järeldus on kerge sündima. „Mul on tunne, et parem oleks see asi üle seletada," vastab Tõnu Nadja küsivale pilgule ja kiirustab sõdurile järele. Aga tapetu isa ei ole enam trepil ega ka mitte maja ees. Mees on kadunud nagu tina tuhka. Tema telefon on välja lülitatud.
„Okei, helistame Velbusele. Piinlik jutt muidugi..." Puuimitatsioonist korpusega telefon päkapikumehe paunas hakkab törtsutama lustakat iiri folki.
Kurat, mingi tundmatu number, tõmmaku uttu! Pole tal vaja mingite ahvide kõnesid. Päkapikk paneb mobiili hääletu peale. Ta võtab telefoni taas välja alles õhtul pubis. Loeb sõnumeid. Mendid hoiatavad millegi eest? Persse! Tema - lohetapja, ei karda kedagi! Mendid tõmmaku uttu. Keegi ajakirjanik Nadja soovib intervjuud? Pole tuju! Ta kaanib viimase kannu vahutavat kesvamärjukest ja lööb lõpuks kõrtsi põrandal üksipäini tantsu.
Konarlikul Kalamaja tänaval, päkapiku kodu juures seisab juba pikki tunde tolmune roosteplekkidega džiip. Silmad, mis on harjunud päevade kaupa hoolikalt üle kammima võsaseid mäekülgi ja igas suunas laiuvat tühermaad, jälgivad nüüd kannatlikult hämarduvat tänavat. Harjunud tegevus, missioonil olemise tunne on ainus, mis aitab summutada ängistust. Valu tuleb muuta vihaks. Ja vaenlane tuleb hävitada. Need on normaalsed tunded. Need aitavad elada ega pane kõiges kahtlema.
Mõttetu kohtusüsteem! Kujutad ette, need uurijad tahtsid seda jätist isegi hoiatada! Käisid päeval siin ja kleepisid talle ukse peale märkmepaberi. No muidugi, päeva lõpuks saavad kurjategijad ju heal juhul tingimisi karistuse. Või läheb viieks aastaks kinni jõugu kõige väiksem mutrike. Euroopa kohtusüsteem! Fucking hell, I am on my own!
Lõpuks kakerdab eemalt ligemale purjus kogu. Maastur käivitub ja veereb aeglaselt lähemale. Päkapikk taarub ukse ees, kougib paunast võtme ja tahab seda lukuauku toppida, kui tema kaelale langeb kellegi käsi ja tugev pöial vajutab osavalt kinni unearteri.
Kõik on toimunud pehmelt, kiirelt ja tähelepandamatult. Eemalt vaadates võiks jääda mulje, et hea sõber aitas purjakil semu autosse. Linna kohale on laskunud pimedus. Vana maastur keerab Pärnu maanteelt Viljandi suunas - taga põrandal kummikute, labida ja muu mehise träni vahel kägaras üks korralikult kinni teibitud päkapikk. Kõike katmas tume ehituskile. On väga imelik ootamatult ärgata rappuval autopõrandal, umbne kott peas ja suu kinni teibitud.
Joodud õlled kipuvad välja, tundub, et kottpüksid ongi juba märjad. Kui see on nali, siis igatahes väga nõme. Aga paistab, et see ei ole nali, igal juhul kestab see liiga kaua. Lõpuks teeb auto muhklikul teel viimased jõnksud ja peatub. Keegi tõmbab ta välja ja lohistab vanade kartulite järele haisvasse keldrisse. Sel pikal päeval mille roosteplekkidega maastur veetis maja juures oodates, toimus ka muud.
Näiteks kella 5 paiku võis otse seal kõrvaltänaval näha järgmist pilti: jooksujalu ruttab üks kahupäine viksilt riides noormees. Tema käes on kanistrike, nagu jahutusvedelik. Lihtsameelse ja usaldava näoga poiss jõuab ukseni, jookseb kiiresti üles vanast puutrepist ja siseneb korterisse nr 5. Kitsukeses, paksult jopesid ja kingi täis esikus paneb ta kanistri nurka, kisub kingad jalast ja avab toaukse. Prilliklaasid tõmbuvad uduseks. Tuba on tihedalt täis. Käimas on palvetund. Jutlustaja palvetab kirglikult, inimesed palvetavad läbisegi kaasa, silmad kinni, käed õhus liikumas. Noormees otsib pilguga oma sõpra, märkab teda ja liigub tema kõrvale.
„Kas tõid?" küsib tumedate lühikeseks pöetud juuste ja karmi välimusega tegelane meie uustulnukalt.
Järgneb...
