Kui Windsori lossis korraldatud vastuvõtul saadetakse teise ilma kuulus noor Venemaa pianist, kuigi mundrikandjate arvates tegi ta enesetapu, siis kes jõuab tõe jälile? Loomulikult Suurbritannia kuninganna Tema Majesteet Elizabeth II.

Ju võttis Saksamaa liidukantsler Angela Merkel vanaproualt snitti ning kui külalisi võõrustav lossiomanik tapetuks osutub, endal raudrüü seljas, otsustab just Merkel koos abikaasa Achimiga kuritöö lahendada, sest politsei, nagu öeldud, seda asja ei jaga.

Ainult et kumb on Sherlock ja kumb tema abiline doktor Watson? Siin lähevad Angela ja Achimi vaated lahku. Pealtnäha on mehe argumendid väätramatud: „Mina olen kvantkeemik, aga sina lihtsalt füüsik. Ja isegi seda pole sa enam mitukümmend aastat.”

Eks proovige Merkeliga vaielda... Lõpuks jõutakse siiski kompromissini: Achim on Sherlock ja miss Merkel omakorda Sherlockiine.

Tõsi, raamat „Miss Merkel ja mõrv Uckermarkis” vaatab tulevikku. Kurikuulus liidukantsler on ameti maha pannud ja kolinud niiöelda Kapa-Kohilasse ehk Klein- Freudenstadti pensionipõlve veetma ning teeb jalutuskäike, mis poole tunniga võhmale võtavad. Mõistagi... Keha, mis on läbi teinud umbes 3000 riiklikku üritust, vajab väga pikka aega, et saavutada midagi sportliku vormis sarnast. Abikaasalt on ta saanud pensionile mineku kingituseks mopsi, kellele pani nime Putin. Abikaasat kutsub ta Puffeliks.

Miss Merkel on igati lahe persoon: humoorikas, irooniline, kasutab ebatsensuurseid väljendeid ja viskab kõigile, ka kaaskondlastele, kõikvõimalikke vimkasid. Näiteks läks ta lahkamist vaatama ainuüksi seepärast, et ta turvamees ei talu, kui laibast väljavõetud soolikad teiste organite kõrvale lahkamislauale latsatasid.

„Oganeid välja võtta pole vist uurimise jaoks vajalik, või kuidas?” uuris Merkel kohtupatoloogilt, kui ta turvamees oli öökima sööstnud.

„Ei,” ütles patoloog. „Aga mulle meeldib vaadata, kuidas kõvad mehed vedelaks löövad.”

Angela teadis, et tegelikult peaks arsti käitumise hukka mõistma, aga paraku tundis ta ka ise teatud rahuldust, kui matšod kriisiolukordades värisema lõid.

Raamatust saab poliitikamaailmast teada üht-teist sedagi, mis seni varju on jäänud. Näiteks...

„Siin lehkab kanepi järele.”

„Nagu mõnes Riigipäeva saadikutebüroos,” kinnitas Angela.

„Roheliste juures?”

„Igas fraktsioonis.”

Tegelikult teavad vähesed, kas miss Merkel on ka tegelikus elus säärane, nagu raamatus. Seda ei tea ka autor David Safier, kes sai teose idee vestlusest oma agendiga Merkeli tuleviku üle ning kuna ta oli äsja vaadanud Colombo telesarja, oli lihtne need kaks kokku viia.

„Suurepärane oli see, et Merkel on olnud suurel pildil kaks kümnendit, aga me ei tea temast midagi peale selle, mida pressiteenistus avaldab,” selgitas Safier. „See andis mulle võimaluse kirjutada sõbralik raamat, kus miss Merkel on kangelanna. Poliitilise karjääri jooksul alahinnati teda pahatihti, nagu ka Agatha Christie romaanides miss Marple’i, nii et tegelikult sobivad nad kenasti kokku.”

„Miss Merkel ja mõrv Uckermarkis” kerkis hoobilt Saksamaal müügiedetabelite tippu ja püsis seal mitu nädalat. Ometi pelgas Safier veel liidukatsleri ametipostil püsinud Merkelile raamatut saata. „Ma ei oska välja mõelda, mida pühenduseks kirjutada,” tõdes Safier. „Huvitav, mis juhtub, kui teos tema lauale satub. Ta kas muigab või pööritab silmi: „See veel mul puudus.””

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid