VENE PILK | Roman Starapopov: milles nüüd Puškin süüdi on?

Ukrainlased koondusid vabaduse nimel ühte. Ärme meiegi ühiskonda emotsioonide ajel lõhesta.

Kõik see on otsekui õudusunenägu. Tahaks ärgata mõttega: no kuidas üldse saab midagi sellist unes näha?

Alles veebruari lõpus olin komandeeringus Harkivis. See on rahulik linn. Oli.

Läksin linna peale jalutama. Ühes restoranis istusid inimesed, harmoonikumil mängis Mihhail Krugi laul „Devotška-pai”. Pärast hilist õhtusööki suundusin kesklinna. Mingeid koroonapiiranguid baaride tööle seal polnud, seega otsustasin hetke ära kasutada.

Kohale saabudes selgus siiski, et baari suletakse. Ukse juures seisid kaks tüdrukut.

Pöördusin nende poole, küsisin, kas midagi on sel kellaajal veel lahti. Ütlesin, et olen Eestist. Nad soovitasid üht teist baari ning juhatasid, kuidas sinna minna. Tänasin neid ning lahkusin.

Minuti pärast kuulsin selja tagant: „Noormees Eestist, oodake!” – „Mina olen Daša,” tutvustas end brünett. „Ja mina Nastja,” rääkis blondiin.