Mäletan 1990-ndate keskpaika, kui mu ema ei jõudnud kuidagi ära oodata pensionile pääsemist. Kuigi tervis oli tal korras ja vaim virge, oli ta tähtsaks verstapostiks valmis. 56-sena ta ka pensionile läks.

Kui praegu ennast tema asemele kujutan, ei suuda ma hästi uskuda: kas tõesti kehtisid alles paarkümmend aastat tagasi sellised tärminid, et vähemalt 55-aastane naine võis minna vanaduspuhkusele? Pensionile mineku ea edasilükkamine kümmekonna aasta võrra pole olnud üksnes aritmeetiline fakt, vaid tähistanud olulist nihet ka ühiskondlikus teadvuses, eriti naistesse puutuvas. Viiekümnesed ei ole enam pensionieelikud, vaid vitaalsed naised, kes elavad endast märksa noorematega võrdväärselt. Ja kuigi Eesti tööturul pole üle 50-aastased inimesed veel ülemäära nõutud, muutub see suhtumine iga päevaga.

Küsisime kolmelt umbes 50-aastaselt naiselt ühe küsimuse: kas 50 on uus 30?

Avalehele
70 Kommentaari
Loe veel: