Sõjaväelane on riigi ori. Heas mõttes, arvab kaitseväe juhataja.

Martin Herem (46) teab, mis tunne on, kui süsteem sunnib pikki juukseid maha lõikama. Temal käskis seda teha nõukogudeaegne kool. Herem näitas iseloomu ja ei lõiganud. Patsist loobus ta alles riigi teenistusse astudes ja siis täiesti vabatahtlikult. Ta on kindel, et varsti ei nõua Eesti kaitsevägi enam meesteltki lühikesi soenguid, naistel tohivad pikad juuksed olla juba praegu. Ent ehetesse suhtub Herem resoluutselt: ei ole vaja, et koos sõrmusega ka sõrmest ilma jääks. Seda on juhtunud.

Me ei räägi täna ainult militaarsetest teemadest, vaid ka teist kui isiksusest, kui lubate.

No ma ei olegi päris tavaline kaitseväe juhataja, nagu keskmine inimene ehk ette kujutab. 1992. aastal lõikasin maha oma 42 sentimeetri pikkuse patsi.

Miks?

Kaitseväes on selline komme, õigemini kord, et juuksed peavad olema lühikesed. Sõjaväelane on mõnes mõttes riigi ori. Heas mõttes. Soenguga seostub isikupära, mis tuleb selleks ajaks, kui ollakse riigi teenistuses, ära anda. Kui ma lähen nelja aasta pärast pensionile ehk reservi, st ei ole enam riigi palgal, siis kasvatan endale võib-olla mingi soengu pähe. Praegu pole mul seda olnud juba kolmkümmend aastat.

Avalehele
314 Kommentaari
Loe veel: